Kas oleme vaesed või kitsid?
Tema küsimuse tuum pole sihitud sugugi sellele, et meie ei võiks euroliidust abi vastu võtta, kui teised riigid niikuinii võtavad, vaid sellele, et talumehe rahvuslik uhkus on kängumas. Enam pole eriti kombeks, et edukad maaettevõtjad panevad ise raha kokku ja teevad midagi oma piirkonna heaks ära. Paal lisab, et tema küll ei häbene kas või teeäärtest sodi korjata. “Mul on autokast kogu aeg nagu prügikast.”
LEADER on üks mõjukamaid Euroopa Komisjoni algatusi, mis turgutab eurorahaga maaelu. Eestis jagatakse aastatel 2007–2013 igal aastal umbkaudu 12,78 miljonit. Kui palju on selle eurorahaga juba tehtud – rõõmu ja elevust maale toodud!
Samas hakkab valusalt silma, kui külades-alevikes endist hiilgust kandvad hooned tondilossina lagunevad. Praegu on paljuski nii, et kirjutame projekte, ja kui
LEADERist raha saame, siis teeme; kui ei saa, ei tee midagi. See euroraha jääbki mõnikord napiks ning kui omakandi rahvas ning omavalitsus jõudusid kokku ei pane, siis ei muutu midagi.
Toredaid näiteid on samuti palju, võtame või talumees Mart Timmi – suuresti ka tema jõul ja toel on Navi küla üks kaunimaid Võrumaal.
Kõige teravamad valukohad maal on meil just sotsiaalsfääris, kuhu LEADERi raha praegu ei anta – see oleks eri võtmes abi ja ettevõtmine nende heaks, kes on hädas vaesuse, tööpuuduse tõttu.
Praegu käivadki arutelud, kuhu ja mismoodi peaks jagatama LEADERi toetust alates 2014. aastast. Siin on üks sõlmpunkt, kus LEADERi
suunitluse avardamiseks ka sotsiaalsfääri ei tohiks me olla äpud, vaid kindlameelselt oma seisukohti Brüsselile selgitama.
Head saabuvat Euroopa päeva!