Katrin Vaga: Tehkem head!

Igasugused heategevuslikud algatused on Briti ühiskonnas hästi nähtavad, töökohad heategevusorganisatsioonides ihaldusväärsed ning maksusoodustuste tõttu annetab enamik kodanikke igas kuus osa oma sissetulekust endale südamelähedase sotsiaalse hoolimise ettevõtmise heaks.

Lisaks on kuudepikkused heategevuslikud artikliseeriad uus trend ka trükipressis, mis siiani keskendus peamiselt poliitikute kampaania korras materdamisele.

Mitte ainult tulekahjukustutajad

Näiteks tähendab möödunud nädalal alanud rinnavähivastase võitluse ehk roosa lindi kuu seda, et lehe- ja ajakirjaveerud on täis lugusid raske haigusega võitlejatest, iga teine näokreemi- või huulepulgafirma annab teada, mitu naela vastava toote müügilt mõne haigla või psühholoogilise tugipunkti loomiseks läheb. Kusjuures, kui see summa ka müügihinnast 100% ei moodusta, on tegu siiski märkimisväärse osaga, me ei räägi siin mingist tühisest viiest protsendist. Äriliselt see turundusstrateegia selgelt töötab, ning ka tarbija on juba harjunud sellist lisaväärtust eeldama.

Iga päev postiga saabuvaid flaiereid, mis kutsuvad üles n-ö adopteerima tiigrikutsikat või jääkarupoega, aga ka toetama Lähis-Ida tütarlastekooli või Somaalia lastekodu, ei jõua isegi üles lugeda. Sellistele otsepostituskampaaniatele lisanduvad abipalved äsja toimunud looduskatastroofide tagajärgede kõrvaldamiseks, nagu näiteks 2010. aasta jaanuaris toimunud Haiiti maavärina puhul. Siiski on harva tegu akuutse ja äkilise sündmusega – see on asjaolu, mis eristab Briti ühiskonda Eesti omast kõige enam.

Meil Maarjamaal on heategevus ikka veel nende inimeste pärusmaa, kellel igapäevasest leivarahast märkimisväärselt üle jääb. Aga kui palju on teada inimesi, kes töönädala lõpus siirduvad näiteks supikööki appi või treenivad suureks maratoniks, et koguda mitu tuhat eurot liikumispuudega lastele?

Suurbritannias on see täiesti normaalne, sest niisugune kogemus lisab CV-le kaalu. Ka töökohad nn kolmandas sektoris on sedavõrd atraktiivsed, et nendega tegelevad lausa eraldi värbamisbürood. Ja sageli on lihtsam leida tööd pangas kui organisatsioonis, mis arste piiritagustesse kriisikolletesse saadab.

Vastutustunnet propageeriv meedia

Kui eile Londoni metroos Evening Standardi haarasin, ehtis selle aasta ajaleheks kuulutatud väljaande esilehte järjekordse heategevusliku artikliseeria avalugu. Nimelt otsustas toimetus korraldada parimate äriideede konkursi, et valida kolm kriminaalse taustaga noort meest, kes soovivad oma elu muuta. Igaühele neist anti äriplaani põhjal 10 000 naela lehe kõrvalejäetute fondist, et mehed saaks oma ettevõtet arendama hakata.

Ajaleht jälgib noorte tegemisi, kirjutab sellest, kogudes samas raha järgmisteks sarnasteks algatusteks.

Kolme aasta jooksul on selliste artikliseeriatega kogutud üle 10 miljoni naela nii allpool vaesuspiiri elavate laste, kirjaoskamatute kui ka kodutute abistamiseks. Lugeja on saanud põnevat lugemist ning sotsiaalselt tundlikel teemadel kirjutanud ajakirjanikud võitnud mitmeid kaalukaid ajakirjandus-
auhindu.

Selline meedia propageeritav sotsiaalne vastutustunne pole üldse paha trend, millest nakatuda.