Kaul Nurm: riiklik põllumajanduse investeeringutoetus on väheefektiivne ja raiskav, põllumehed näivad taluvat teineteise tagant varastamist
Tänavu aprillis lõppes PRIA-s EL-i finantsperioodi (2014-2020) viies põllumajandusettevõtete konkurentisvõime parandamise investeeringutoetuse meetme taotluste vastuvõtt, millega jagati 166 ettevõtjale kokku 22,5 mln eurot. 353 ettevõtjat esitas aga taotlusi kokku 40,9 mln euro toetuste saamiseks, mis tähendab, et rohkem kui poolte ettevõtjate taotlused jäeti seekord rahuldamata.
Eelmise aasta aprillis jagati neljanda toetusvooruga ära samuti 22,5 mln eurot samal ajal kui 509 ettevõtjat esitas taotlusi kokku 55,6 mln euro toetuste saamiseks.
Programmperioodiks 2014–2020 on kavandatud eelarve sellele meetmele kokku 146 mln eurot, millest on viie vooruga toetusi välja määratud summas 120,3 mln eurot ehk 82 protsenti kogueelarve mahust.
Potentsiaali mitterealiseerimisest
Lihtne arvutus näitab, et meetmest on läbi kõigi viie taotlusvooru investeeringutoetuse taotlejaid olnud keskmiselt 2,5 korda rohkem kui toetuse elarve. Mis on siis sellise rahajagamise tagajärg? Nii saab kolmandi toetuste saajaid olulise konkurentsieelise kahe kolmandiku toetust taotlenud, kuid seda mitte saanud ettevõtte ees, rääkimata toetusi erinevatel põhjustel mittetaotlenutest. Millest on see tingitud?
Meetme maksimaalse toetuse suuruseks kavandati 500 000 eurot ja toetuse määraks kuni 40% abikõlbulikest kuludest ühe taotleja kohta. Ministeerium ütles sellega välja, et neid rahuldakska tulemus, kus toetus jõuaks minimaalselt 292 põllumajandustootjani ja toetuse abiga investeeritaks sektorisse kokku üksnes 365 mln eurot.
ETKL on aastaid soovitanud, et maksimaalse toetuse suurust ühe tootja kohta kõikide investeeringutoetuste üleselt tuleks vähendada 300 000 euroni kogu finantsperioodi ehk seitsme aasta jooksul. See võimaldaks sama eelarve juures laiendada oluliselt investeeringutoetuse saajate ringi.
Samuti on mõistlik diferentseerida toetuse määra selliselt, et praegu kehtivat 40protsendilist määra saaksid üksnes väiketootjad ja näiteks üle 100 000 eurose aastakäibega ettevõtted saaksid kuni 30 protsenti abikõlbulikest kuludest. Ka 30protsendilise määraga toetus on piisav, et tagada pankadest laenuvahendite kaasamine.
Mõlemad muudatused võimendaks koosmõjus sektorisse kuni kaks korda rohkem investeeringuid.
Finantsperioodi alguses tegutses Eestis ca 6700 äriühingut ja FIE-t, kellede sissetulekust moodustas põhilise osa põllumajanduslik tootmine. Kuna kõik ei taotle toetust maksimaalses suuruses ja määras, on see tänaseks jõudnud 1300 tootjani. Kui aga investeeringutoetused jõuavad sektoris aktiivsetest tootjatest vaid viiendikuni, siis finantseerib riik sisuliselt pikaajalist protsessi, millega lülitatakse toetusi mittesaanud tootjaid järjest konkurentsist välja.
Maksumaksja tagant varastamisest
Euroopa Liidu määrused kohustavad liikmesriike välja arendama mehhanismid, et põllumajandustootjad ei looks kunstlikult tingimusi mitmekordsete toetuste saamiseks ja kehtestatud toetuslimiitidest kõrvalehiilimiseks. Põllumajanduses puudutab see nii maaelu arengukava kui ka EL-i otsetoetusi.
Maaeluministeerium on küll seadnud igale investeeringumeetmele maksimaalse ühekordse toetusmäära, millega ütleb justkui välja, et ei pea ühele tootjale suurema toetuse maksmist lubatavaks. Teiselt poolt pole aga piisavalt tehtud selleks, et seda eesmärki ei kuritarvitataks tootja kui juriidilise subjekti jagamise või tootjaga seotud varifirmade kaudu.
Eesti siseriiklike toetuste üle arvepidamiseks (tulenevalt EL regulatsioonist ) on loodud toimiv riigiabiregister. Riigiabi andmisel on riik kohustatud järgima ettevõtetega seotud isikuid ning grupi- ja sidusettevõtete vahelisi seoseid nii, et ühed ja samad isikud ei saaks mitmekordset lubatud riigiabi.
Ausa konkurentsi tagamisest
Olen aastaid rääkinud, et sama süsteem tuleks Eestis sisse viia ka muude toetuste jagamisel. Toetuste registri rakendamisel, mis on juba olemas, tuleks hakata järgima kehtestatud toetuste maksimaalset piirmäära, millega võetaks arvesse toetust saavale tegevusele, projektile või ettevõttele eraldatavate avaliku sektori toetuste kogusummat, olenemata sellest, kas kõnealust toetust rahastatakse kohalikest, piirkondlikest, riigi või EL-i vahenditest.
Toetuste register peaks hakkama jälgima ka ettevõtte (taotleja) omandisuhteid, kus kontserni ema- ja tütarettevõtted teisendatakse kõik üheks toetuse taotlejaks. Sama peaks kehtima ka sidusettevõtete puhul, kus taotlejal on suurem kui 10protsendiline osalus.
Investeeringutoetuste jagamisel peaks olema tagatud seega põhimõte, et ettevõtjast taotleja ja tema valitseva mõju all olevatele ettevõtetele (grupi- või sidusettevõtetele) rakendatakse vaid ühekordset maksimaalses ulatuses toetuse piirmäära printsiibil, et toetusi väljastatakse erinevatest meetmetest taotlemise järjekorras seni, kuni maksimaalses ulatuses piirmäär pole täitunud.
Rakendada tuleks ka reegleid, mis välistaksid ettevõtte tervikvara jagamise selleks eraldi loodud erinevate ettevõtete vahel vaid mitmekordse maksimaalses ulatuses toetuse saamise eesmärkidel.
Vastavaid toetuste kumulatsioonireegleid tuleks arvestada ka finantskorraldusmeetmetele (riiklikud garantiid, sooduslaenud- ja intressid, riskikapital jms), mis sisaldavad toetuse komponente.
Ühtlasi oleks aeg lugeda toetustest kasusaajaks mitte juriidilist keha (ettevõtet), vaid ettevõtte omanikke, sest just nemad on toetusest kasusaajad.
Selgitan seda mõtet järgmise näite varal. Kui näiteks täna teile kuuluv ettevõte tegi ettevõttese 500 000 eurose toetusega investeeringu ja homme otsustate ettevõtte ära müüa, muutub see raha teie isklikuks rahaks.
Ühtlasi tuleks riigil tagada toetusteregistri usaldusväärne toimimine, see peaks olema avalik ja see peaks olema Rahandusministeeriumi, PRIA, MES-i ning teiste riigiasutuste(-ametite) ja omavalitsuste poolt ristkasutatav. Riigil oleks otstarbekas toetuste ja riigiabi register lausa ühildada, et ühest andmebaasist oleks jälgitav kõik ettevõtetele antud toetused ja riigiabi.
Toimiv toetusteregister koos toetuste ja omandi kumulatsioonireegilite järgimisega peaks tagama MAK-i 2014-2020, veelgi enam aga järgmise finantsperioodi toetuspoliitika eesmärkide saavutamise, ausa konkurentsi põhimõtete järgimise ning vähendama mitmekordsete maksimaalses ulatuses toetuste väljapetmist.
Tänane olukord seda aga ei taga ja ka põllumehed ise näivad taluvat teineteise tagant varastamist.
