KOLUMN: Kuni pole veel päris hilja

Ükskord, kas siis mõni päev varem või hiljem, oleme eas, kus mõtleme korraks tõsiselt tulevikule ning peame tõdema, et mitmed head mõtted jäävadki teoks tegemata. Näiteks ei jaksa me enam ehitada omaenda maja.

Emotsiooni ehk veel leiaksime, aga arvutus on lihtne: kui tahad vähegi viisakas kohas tüki maad osta, kus naaber su tegemisi vaatama ei ulatu, ning üles lüüa vähegi elamist kannatava maja – kaks tuba, köök ja sahver –, tuleb arvestada vähemalt 100 000 euroga. Muidugi, pika elu jooksul nii palju raha on kõrvale pandud küll, et jätkuks laenu küsimiseks, aga ülejäänu peaks toimetuleku ja hävingu piiril järgmise 30 aastaga pangale maksma.

Ise võid ju tunda, et jaksaksid, aga ammu enne, kui laen makstud, oled pensionil või veelgi enam – kõigist maistest vaevadest vaba. Tähendab, et ka varasemas keskeas tuleb palgast elava kodanikuna leppida sellega, mis sul juba on. Remondi võid küll uhke teha, aga enamaks on lihtsalt hilja…