See ei olnud üksnes ettevõtja kahju! See oli rahvusliku ulatusega kahju, mille hukatuslikkust toetus ainult veidi leevendada aitas, selle täies ulatuses katmisest ei saa rääkidagi.

Sellegi vähese rahakese võimalikult mõistliku jagamise eesmärgil kulutati ütlemata palju närvi, paljudel ümarlaudadel. Kuni kõigile sai selgeks, mida ja milleks kasutada võib ja saab.

Ülimuslik häbematus on alavääristada kasvõi üht eurosenti, mis seakahju leevendamiseks käiku lasti. Eelkõige nende poolt, kes ise olid raskel hetkel eemalseisjad.

Sellest toetusest ei saanud ükski omanik “limonaadi lõhna” kah nuusutada. Kõik kulus, et päästa, mis päästa annab!

Kui palju jäi kaduvikku, saame aimu, kui võrrelda sigade arvu enne ja nüüd.

Eriti küüniline näib sellist artiklite puhul “pealepandud kohustus” ettevõtlusega hädaolukorras surra piuksugi tegemata, veel vähem mingitki abi küsida.

EESTI PÕLLUMAJANDUS-KAUBANDUSKODA: Tõuaretuse toetamine on kodumaise sealihatootmise hoidmiseks vajalik
Eelolevatel aastatel tuleks suurt tähelepanu pöörata kriisi tõttu kannatanud sea- ja veisekasvatuse potentsiaali taastamisele ja hoidmisele läbi tõuaretuse toetamise, leidis põllumajanduskoda koos teiste põllumajanduse katusorganisatsioonidega möödunud aasta novembris praegust valitsuskoalitsiooni moodustanud erakondadele saadetud pöördumises.


„Väljendasime aasta tagasi lootust, et loodav valitsuskoalitsioon suudab astuda tõhusaid samme Eesti põllumajandus- ja toidusektori arendamiseks. Soovisime oma pöördumises muuhulgas täies mahus üleminekutoetuste ja kriisiabi maksmist ning tõuaretuse toetamist. Põllumajandussektoris tekkinud kriitilist olukorda arvestades oli väga oluline, et loodav valitsuskoalitsioon oli valmis meie ettepanekutega arvestama,“ ütles Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse esimees Roomet Sõrmus.


Sõrmuse sõnul on viimasel ajal suurt kõneainet pakkunud tõuaretuse toetamine seakasvatussektoris kindlasti vajalik Eesti sealihatootmise säilitamiseks ja taastamiseks. Mitme aasta jooksul valmistas suurt muret, et kriisi ajal vähenes põhikarja emiste arv ligi veerandi võrra, mis seadis ohtu tõuaretuse ja taastootmise seakasvatuses.


Kui veel mõned aastad tagasi suutis Eesti ennast sealihaga täies mahus ära varustada, siis viimase viie aasta jooksul on Eesti seakasvatust tabanud suured tagasilöögid. Ränga hoobi kodumaisele seakasvatusele on andnud sigade Aafrika katku jõudmine Eestisse. 2016. aasta lõpu seisuga kasvatati Eestis Statistikaameti andmetel 265 900 siga, mida on võrreldes 2012. aastaga ligi 110 000 sea ehk 29% võrra vähem.


Kuni 2014. aastani suutsid Eesti seakasvatajad toota liha nii palju, et seda on võimalik olnud ka eksportida. 2015. aastal langes Eesti sealihaga isevarustamise tase 91% peale. 2016. aastal toodeti Eestis 42,7 tuhat tonni sealiha, mida on aasta varasemaga võrreldes ligi 15% vähem. Eesti isevarustatuse tase sealihaga oli langenud 73 protsendile. Oleme viimased kaks aastat sealiha nõudluse katmisel sõltunud impordist. Möödunud aastal imporditi Eestisse ligi 23 tuhat tonni sealiha, lisaks ka arvestatavas mahus elussigu.


Õnneks on sigade arv Eestis viimase aasta jooksul hakanud vaikselt suurenema – kui 2016. aasta septembri lõpu seisuga kasvatati Eestis 272 800 siga, siis selle aasta septembri lõpus oli sigade arv 290 500. Aastaga on sigade arv 6,5% suurenenud.


„Eesti sealihasektori arendamine vajab strateegilist vaadet. Lähiaastate eesmärgiks peaks olema sealihatootmise suurendamine vähemalt Eesti isevarustatuse tasemele,“ rõhutas Sõrmus lõpetuseks.


Põllumajandusorganisatsioonide 13. novembril 2016 tehtud ettepanekud moodustatavale valitsusliidule leiab
.