Kuigi 2008.-2010. aastal möllanud kriis oli laiahaardelisem, on ka praegune piimatootjaid kammitsev madalseis viisil või teisel mõjutanud kogu ühiskonda. Eesti põllumajanduse jätkusuutlikkus on oluline nii meie majanduse, riikliku sõltumatuse kui ka looduskeskkonna kaitsmise seisukohalt. Õnneks tundub, et nii pangad kui ka põllumehed ise on möödunud kriisist üht-teist kõrva taha pannud ning võimaluse kogemuste vahetamiseks annab ka täna algav Maamess.

Õppetunnid eelmisest kriisist

Üks eelmise kriisi tähtsamaid õppetunde oli kiire reageerimise vajadus ja olukorra tõsiduse tunnistamine: uute tingimustega kohanemiseks on karmide otsuste tegemine hädavajalik.

Panga seisukohalt on piimatootjad olnud edukad range kulukontrolli elluviimisel üsna lühikese aja jooksul. Seetõttu on nad ära teeninud suure kiituse: kulude kärpimine võib olla väga valuline protsess. Püksirihma pingutati kiiremini kui eelmise kriisi ajal ning mõned tootjad suudaks kulud ja tulud tasakaalustada isegi 24,5-sendise piimaliitri hinna juures, kuid nii efektiivse tootmiseni pole kerge jõuda.

Kriis ei anna ruumi kergekäelisele kulutamisele ja emotsioonidest ajendatud ostudele. Nii ka põllumajanduses. Praegu pole esmatähtis paar aastat tagasi soetatud seadmete uuendamine, vaid ellujäämine. Soovitame oma klientidel praegu uute ostude vajalikkust põhjalikult kaaluda. Ning põllumehed mõistavad seda väga hästi.

Möödunud kriisi tõttu teadsid pangad, mida oodata ka uuest mõõnast: nõudlus ning piimahind kukuvad kiirelt ning sama teeb tootjate maksevõime. Kriisis on panga esimene samm hoida klientidega senisest veelgi rohkem sidet, et olla kursis nende käekäigu ning vajadustega.

Eelmise aasta augustis tõdesime, et piimatootjaile osaks saanud koorma kergendamist ei saa enam tulevikku lükata. Seetõttu võtsime vastu otsuse pakkuda taotlejaile poole aasta pikkust maksepuhkust.

Kuigi maksepuhkuse pakkumine oli aktuaalne ka möödunud kriisi ajal, oli toona selleni jõudmise protsess märgatavalt pikem ning tekkinud likviidsusauk suurem. Maksete venimise tõttu pidi tihtipeale rinda pistma hoopis viivistega. Seekord oskasid põllumehed maksepuhkust kiirelt taotleda: suurem osa abivajajaist tegi seda juba sügisel esimeste ohumärkide saabumisel.

Maksepuhkuste aeg pole veel läbi

Augustikuine otsus piimatootjaile kuue kuu pikkust maksepuhkust pakkuda on end igati õigustanud: tänu ajutisele kulude vähenemisele on DNB piimatootjaist kliendid laenude tasumisega graafikus.

Veebruaris saabus planeeritud maksepuhkuste lõpp, kuid kuna piimatootjate elu polnud veel kaugeltki pilvitu, võtsime vastu otsuse pikendada maksepuhkusi veel kuni poole aasta võrra. Kokku vabastame piimatootjad vajadusel terve aasta laenumaksetest.

Tootjate maksevõime peaks taastuma, kui toorpiima liitrihind tõuseb 28-30 sendini, märtsis aga oli piimahinnaks veel 24-25 senti. Hinna stabiliseerumist võib praegu ennustada septembriks-oktoobriks.

Kindel on aga see, et kriisile on edukamalt vastu pidanud põllumehed, kes on teinud õigel ajal investeeringuid ja suudavad seetõttu efektiivsemalt toota. Parematel aegadel tasub investeeringute tegemiseks pingutada, kuna see võib äri kriisisituatsioonis päästa.

Läti ja Leedu eelis

Piimatootjate olukord on tõsine ning vajaks suuremat tähelepanu ehk ka riiklikul tasandil. Riik on piimatootjaid abistanud näiteks uute eksportturgude otsimisega, samas pole võetud kasutusele kõiki võimalikke Euroopa Liidu toetusi. Miks? Need nõuavad pea kolme miljoni euro suurust omafinantseeringut, mida riigil vabalt võtta pole.

Samas on aga fondirahad kasutusele suutnud võtta Läti ja Leedu. Kuigi praegu tundub, et ligipääs ELi rahadele pole naabritele veel suurt eelist toonud, asetab see Eesti põllumehed siiski ebasoodsasse situatsiooni. Praeguse kriisi näol on tegu eelkõige Baltimaid haarava probleemiga ning igasugune abi vennasrahvastele võib Eesti jaoks tähendada ilmajäämist headest võimalustest.

Oma toodangu väärtustamine kui lahendus

Miks on kriis haaranud eelkõige Baltimaid? Erinevalt vanast Euroopast pole meie põllumeestel oma toodangu hinna üle suurt kontrolli – kauba väärtuse määravad hoopis mõjuvõimsad töösturid.

Mujal Euroopas on kontroll toorme hinna üle oluliselt rohkem põllumeeste endi kätes, kuna nad osalevad kõigis väärtusahela etappides, investeerides nii tootmisse, töötlemisse kui ka lõpptoote turustamisse. Eesti põllumehed müüvad aga suure osa toodangust otse välismaale, enamuse Leetu.

Kuidas saaks põllumees toodangu hinnastamisel rohkem kaasa rääkida? See on suuresti pealehakkamise ning kokkulepete sõlmimise küsimus. Kokkuleppeid pole aga alati kerge saavutada. Tabavalt võtsid selle kokku tootjad ise, öeldes et „meil on Eestis 1,3 miljonit ego“. Tõesti, igaüks peab enda eest seisma. Kuid samas näitab ülejäänud Euroopa kogemus meile täna, et suurem kaasarääkimisjõud annab tootjale teadmise, et ta saab kaupa müüa õiglase hinna eest. See on võimalus, mille annab meile praegune kriis.