Kui vaataks Eesti energeetikat teise nurga alt
Kui küttepuit on lühiajalise säilivusega päikesekonserv, siis põlevkivi pikaajalise säilivusega. Loogikavastane on tarbida säilivat ja lasta mittesäilival rikneda põhjusel, et säilivat konservi on hõlpsam tarbida. Seda enam et pole otstarbekas metsa lagunema jääva puidu arvel paisata kasutult õhku CO2. Siin oleks küll riiklikku mõtlemist ja sekkumist vaja.
Keskkonnaministeeriumi kodulehelt leitavas Eesti metsanduse arengukavas on kirjas, et Eesti metsade puidutagavara on kasvanud viimase poolsajandi jooksul 2,5 korda. Järjest suureneb küpsete ja üleseisnud puistute osatähtsus. Küpsusvanuse saavutanud puistute osakaalu suurenemisest tulenevalt kasutatakse metsamaa kasvupotentsiaali üha vähem.
Tavakodanik, kes peab metsaks eeskätt kõrge boniteediga okaspuumetsa, seda ei hooma. Pigem väidab ta, et metsa raiutakse liiga palju. Rääkides eespool mainitud kõrge boniteediga okaspuumetsast, mis asub hästi kättesaadavas kohas, võib selline kartus isegi õigustatud olla.
Arengukavas puudub korralik puidubilanss – kui palju hetkel on, kui palju kasvab kümne aastaga juurde, kui palju ja mis otstarbeks kasutatakse ära ning kui palju jääb 2020. aastaks metsa tagavaraks. Puidubilansi puudumise tõttu ei tule välja ka metsanduse arengu kitsaskohad.
Näiteks on ära toodud väide, et energiatootmises võiks metsanduse potentsiaal 2020. aastal olla vaid 43% suurem, kui see oli aastal 2011. Sellist “kasvu” järgides on paratamatu, et edaspidi hakkavad järjest suurenevad kogused puitu metsas lihtsalt kasutult lagunema, kasvatades õhu CO2 sisaldust. Viimast me sõnades justkui ei tahaks. Kahjuks lähevad aga siin sõnad ja teod lahku.
