Kuidas määratleda iseseisvust?
Et iseseisvus pole iseenesest tagatud ei lipu, hümni ega isegi põhiseaduse olemasoluga, on suurepäraselt teada ENSV näitel. Sest ka siis olid need väliselt iseseisvust markeerivad atribuudid formaalsete tunnustena olemas. Nagu oli ka olemas Nõukogude Liidus trükitud kaartidel “NSV Liidu administratiivne jaotus” liiduvabariiki tähistav ja teistest vennasvabariikidest eristuv “oma” värv (millegipärast oli Eesti tavaliselt luitunult kollane).
Vähe sellest, kaks meie tolleaegset liidukaaslast – Ukraina ja Valgevene NSV – kuulusid isegi sellise iseseisvaid riike koondava organisatsiooni nagu ÜRO koosseisu. Samas kui Šveitsi Konföderatsioon, mille iseseisvuses pole põhjust kahelda, tol ajal sinna ei kuulunud (muuseas võib märkida, et vahetult pärast sõda pöördusid Eesti NSV juhid Moskva poole vastuseta jäänud ettepanekuga taotleda ENSV-le ja teistele Balti riikidele Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikme staatust).
Teise äärmusliku näitena pole iseseisvusel ka mingit otsest seost sellega, kellele kuuluvad “maad ja vabrikud”, kuigi pole harvad juhused, kui võib kuulda kurtmist, et Eesti on välismaalastele maha müüdud.