Kurat on põrgus vana
Selle kriteeriumi järgi on mulle tuntud riikidest kõrgeim elukvaliteet Šveitsis. Igas heas restoranis, mida on sel maal palju (aga ka keskmistes ja täitsa tavalistes), istub õhtuti laudkondade kaupa vanemaid inimesi, kes on tulnud sõpradega sööma. Toidu juurde kuulub muidugi ka vein, vahest õlu, õhtu lõpuks tihti naps grappat. Nii nad siis istuvad, söövad, joovad ja ajavad juttu.
Tean, mida mulle Eestis öeldakse, kui vanadest šveitslastest räägin. Öeldakse, et Eesti pensionäril ei ole ju selle jaoks raha. Ometi teame, et see ei ole kogu tõde.
Mäletan Tallinna kohvikuid veel sellest ajast, kui laps olin. Kõigis neis käis eakaid inimesi. Vanahärrad mängisid malet, mida Tartus Werneri kohvikus tehtavat praeguseni. Aga Tallinnas pole ühtegi kena kohvikut, kus vanem rahvas käiks.
Tõrjutud eakad
Pärast pronksiöö sündmusi tabas mind isamaaline palang ja tegin seda, mis mulle tegelikult ei sobi - astusin ühe erakonna liikmeks. Ei ole tähtis, mis erakond see on. Mõtlesin sel hetkel, et ehk saan nõnda Eestile, kust ma nii pikka aega ära olen olnud, paremini kasulik olla.
Erakond hakkas mulle kohe posti saatma - lähtudes sellest, et olen 50aastane naine, pakuti mulle seenioride ja naiste ringe ning kokkukäimisi. Olin jahmunud. Ma olen noorem kui meie president, keda peetakse nooreks riigipeaks. Kui mul on statistiliselt head šansid elada 80aastaseks ja ehk vanemakski, kas siis ootab mind nüüd ees 30 aastat vanadust? Teisalt eraldavad mind 80aastastest needsamad 30 aastat mis 20aastastestki...
Ma ei tea, kuhu kadus Eesti vanem põlvkond, kuhu kadusid keskealised. Tean ainult seda, et pole kuskil mujal kogenud sellist ühiskonda, kus oleks niivõrd tunda nende teadmiste, kogemuste ja autoriteedi puudust, mida peaksid kandma ning edasi andma eakad inimesed. Ja ma ei kaeba selle üle mitte eakate pärast - lõpuks on nad ka ise süüdi, et lasksid ennast välja tõrjuda -, nimelt noored on need, kellel vanemast põlvkonnast puudus.
Majanduskasvu ja rikkuse eufooria aastatel oli noor olemine kapital omaette. Noorel oli kerge leida töökohta ja saada head palka. Kui üldse kõrgkooli astuti, siis mindi selle kõrvalt kohe ka tööle ja pahatihti jäi töökoormuse ning palga kasvades kool sootuks kõrvale. Et ülikoolis käimine ja hariduse omandamine on ettevalmistus eluks, ei öelnud neile vist keegi. Kõike pidi olema kohe ja palju, vanemad ainult noogutasid takka, et nüüd on niisugused ajad.
Hiljuti kurtis meie presidendi mõttelagutel osalenud Skype'i juht Josh Silverman, et Eesti noorte haridus on nõrk. Kuid omal ajal pidasime Eesti konkurentsivõimelisuse üheks tähtsamaks tagatiseks just haritud rahvast.
Viimase poole aastaga on aeg aga uues suunas muutuma hakanud. Selgeks on saanud, et nii uusi aegu ei tule kunagi, mil inimkonna ühisest kogemustepagasist poleks mõtet nõu ega abi otsida. Nüüd peavad vanad oma elukogemusele toetudes aitama noortel rahu säilitada ja rasked ajad väärikalt üle elada.
Uhke elu lõpuni
Hiljuti avaldatud Eesti inimarengu aruandes oli minu arvates kõige ehmatavam see, et eestlased on tervena elatud eluaastate poolest teiste eurooplaste hulgas viimasel kohal. Et neid aastaid on vaid 52. See ei tähenda, et kõigil neil inimestel, kes oma tervist halvaks hindavad, ongi mingi raske haigus.
Me kõik teame, et kui klaasis on vett poolest saadik, saab öelda nii seda, et klaas on pooltühi kui ka seda, et ta on pooltäis. Teame sedagi, et vanemaks saades kuskilt ikka tõmbab, kisub või teeb valu, vähemalt mõnikord. Miks siis vanemad eestlased ennast ikka nii varmalt haigeks tunnistavad?
Kuigi ma ei saa seda kuidagi kinnitada, arvan ometi, et II maailmasõja eelses Eesti Vabariigis ei kuulunud nõrkusele alla vandumine hea tooni hulka. Mu vanaema sai alles vastu neljakümnendat eluaastat mehele ja sünnitas kaks poega. Siis tuli juba sõda ja pärast seda näljane Nõukogude aeg. Vanaema oli enda ja oma elusaavutuste üle lõpuni uhke. Kui keegi juhtus talle meenutama, et ta pole enam kõige noorem või nimetas teda koguni vanaks, siis vastas vanaema, et kurat on põrgus vana.
Katrin Laur on režissöör ja stsenarist
