Kurb ning kuritegelik
Ka nüüd ei rända mu majapidamises ühtki toiduraasu prügi hulka. Esiteks sellepärast, et toitu ära visata pole eetiline. Saja tuhande eestimaalase kõht on tühi ja minu prügikast täis – no kuhu see kõlbaks!
Teiseks seetõttu, et raha, mille eest ma selle toidu olen ostnud, on minu pangakontole jõudnud tööd tehes ning vaeva nähes. Kui ma oma tööd nii väheväärtuslikuks peaksin, võiksin ju kroonid ja sendid poodi viimise asemel otsemat teed prügikasti läkitada.
Ometi saadetakse Eestis söögikõlblikku toidukraami iga päev tonnide viisi prügimäele. Süda tilgub verd, aga saadetakse. “Parim enne” või “kõlblik kuni” tähtaeg on möödas ning toit ei vasta nõuetele.
Nõuetele mittevastavat toitu aga ei tohi müüa ega kellelegi teisele isegi niisama heast südamest ja ilma rahata üle anda. Ka siis mitte, kui tegu on täiesti söödava kraamiga. Seadus ei luba. Hoolimata sellest, et koht, kuhu toitu annetada, on olemas – Eesti Toidupank.
Neid, kes abi rõõmuga vastu võtaksid, leidub samuti. Nad on täiesti tavalised inimesed, paljud neist lapsed. Töökoha kaotus on nende laste vanematest vastu tahtmist toidupanga kliendid teinud.
Seadusepügalat, millest jutt, tõlgendatakse mitmeti – kord nii, kord naa. Aga selget jah-sõna, mis toidupangale söögikraami annetavatele kaupmeestele ja tootjatele rohelist tuld näitaks, ei julge ametnikud paberile panna.
Nad on toidupanka vedavate inimestega peetud ülelauavestlustes öelnud, et pigistavad silma kinni ja ükski säilivusaja ületanud toidukraami annetaja trahvi maksma ei pea. “Pehmelt öeldes kurb, karmilt väljendudes kuritegelik,” iseloomustas hullumeelset olukorda üks toidupangale lähedalseisev inimene.
Toidupanga tegevuse alustamisest on kulunud üheksa kuud. Ametnikud mõtlevad. Lapsed nälgivad. Mõneti mõistetav, sest silmi kinni pigistades on raske tühja kõhtu kannatava inimese argipäeva näha. Ometi pole seaduse selgemaks ja üheselt arusaadavaks kirjutamiseks palju vaja – vaid natuke aega ja tahtmist.
On muidugi kiiduväärt, et ametnikud õigusaktides näpuga järge ajavad. See on töö, mille eest neile maksumaksjatelt kogutud rahast palka makstakse. Kuid elus on ka muid ja mõnikord palju olulisemaid mõõdupuid kui seadusepügalad. Terve talupojamõistus näiteks.
Tühja kõhtu kannatavatele lastele ja toidupangale mõeldes võiksid needsamad ametnikud endalt küsida, kas ja kui sageli nad ise kodus toitu ära viskavad. Ja küsida ka seda, kui tihti nad head teevad.
Mina usun, et nad ei viska toitu prügikasti. Ja ka heategusid teevad nad meeleldi, kui selleks võimalus avaneb. Miks siis seda võimalust mitte anda?
