Eestlased rahvusena on esiteks ise suured kritiseerijad ja teiseks väga tundlikud, ning jah, ka suured solvujad. Kui vaadata hiljutist pahameelt soomlaste küsitluse pärast, kus otsiti eestlastele hüüdnimesid, siis see on ilmekas näide. Ise oleme juba ammu naabritele hüüdnimed pannud ja nüüd ei taha leppida, kui meiega sama tehakse.

Olin varem ka ise üsna kergelt solvuv ning kippusin asju hinge võtma ja pikalt endas kandma. Vanus ja elukogemus on seda poolt tasandanud ning õpetanud maailma avaramalt vaatama ja mõistma. Selle poolega teadlikult tegeldes olen õppinud pahameelest kiiremini üle saama.

Indrek Ditmann, muusikafestivalide korraldaja ja Raadio 2 saatejuht

Väga raske on elada, kui kõike südamesse võtta. Palju uhkem ja lõbusam oleks naabrite tögamist huumoriga võtta ja kaasa naerda. Rumalus ei solva, aga vahel paneb imestama küll, kui palju seda meie ümber leidub. Päris tihti jääb suu lahti.

Poliitikast rääkides vahel tundub jah, et seal üleval kiputakse unustama, kes kelle jaoks eksisteerib. Oma maa ja rahvas peaks olema esikohal, aga mõnikord tekib tunne, et see nii ei ole. Mida vähem sellele mõtlen ning mida rohkem tegelen nende asjadega, mis mulle isiklikus plaanis rahuldust ja rõõmu pakuvad, seda lihtsam on oma päevi õhtusse saata.

Väikese ja paljukannatanud rahvana on meil teatud kompleksid. See on loomulik, aga mulle tundub, et seda viha on inimestesse liiga palju kogunenud. Kindlasti tuleks võtta vabamalt. Kogu aeg vihane olla – see hakkab tervisele. Eks siis tule terviserajale metsajooksu tegema või põllule kündma minna.

Helen Eelrand, Hispaanias elav ajakirjanik ja kirjanik

Soomlaste sõnaotsimisvõistlus on mõttekoht eeskätt neile, kellele muidu kangesti meeldib “pilukatest”, “neegritest”, “põtradest”, “konnaõgijatest” jm taolisest kõneldes irvitada, et mis te siis võtate selliseid ütlemisi halvasti. Rõhutada oma õigust teise (rahvuse) üle ilkuda. Tõepoolest, mis te siis võtate selliseid ütlemisi halvasti? Sama küsimus kerkis nüüd eestlaste endi kohta. Aeg on nende asjade üle järele mõelda.

Üks asi on loomulikult õigus öelda ehk sõnavabadus. Teine asi on küsimus, kas ikka tingimata peab ehk pieteeditunne. Üks mu siinne eestlasest sõber, kellel on 14 aastat Hispaanias elamise kogemust, defineeris viisakuse hetkegi järele mõtlemata nii: “See on hoolimine teise inimese tunnetest.” Sellest põhimõttest võikski lähtuda, vastasel juhul ei aita tänan, palun, kniks ja kraaps midagi. Muide, Hispaanias, kus muidu käiakse n-ö roppude sõnadega üsna pillavalt ümber, on üks halvustavamaid väljendeid maleducado – halvasti kasvatatu ehk siis maakeeli lihtsalt mats.

Olen kuue Hispaanias elatud aastaga mingis mõttes ja mingitel teemadel tundlikumaks muutunud, aga see ei tähenda, et ma ei lubaks enda üle naerda. Naerge! Ma ise naeran kõige rohkem! Kui huumorimeel ja eneseiroonia ära kaovad, on maailmalõpp käes kah. Solvumine ja nina kirtsu tõmbamine mulle üldiselt omased pole, aga võtan hirmsasti südamesse hoolimatust ja ükskõiksust, eriti siis, kui tegu on lähedaste inimestega. Siis tuleb maailmalõpp number kaks.