Küsitlus: kui palju teie peres toitu ära visatakse?

 (16)
Augustiunetus
Foto: Ago Tammik

Maaleht uuris, kui palju inimesed kodus toitu ära viksvad.

Agnes Männe, teenindaja

Kuna minu töö keerleb ümber restoranimaailma, siis toit on meie kodus midagi enamat kui lihtsalt võileib. Meie toidukorvi maksumus ühes kuus kahele täiskasvanud inimesele on umbes 400 eurot. Toidu osas ei sea me kunagi piiranguid, isegi kui see pole alati kõige mõistlikum või ökonoomsem otsus. Seetõttu tuleb ausalt tunnistada, et ühe kuu jooksul võib toidukorvi toorainet kaduma minna ligikaudu 100 euro eest. Suurim osakaal prügikastis on ilmselt piimatoodetel.

Sirje Pärismaa, ajakirjanik

Olen kasvanud kodus, kus taldrik tuli alati tühjaks süüa. Söönuks ilma käsutagi, sest ema oli (on siiani) väga hea kokk, kes oskas maitsvaid roogi valmistada ka siis, kui poelettidel haigutas tühjus. “Taldrikureegel” kehtis ka mu oma lastele. Toidukultuuri saab inimene ikka kodust kaasa. Ja kultuurne inimene ei viska toitu niisama ära. Tõsi küll, vahel oled sunnitud, kui korraliku kraami pähe ostetu seas järgmisel päeval leiad riknema läinud vilja.

Käime toidupoes paar-kolm korda nädalas. Mõtlen enne menüüle ja teen enamasti ostunimekirja. Vahel poes ka plaanid muutuvad, kui midagi ahvatlevat silma jääb.

Seotud lood:

Vahur Laiapea, filmimees

Toitu jääb ikka vahel külmkappi seisma. Alati on paha tunne, kui pean midagi ära viskama. Lükkan seda mitu päeva edasi, justkui lootes, et äkki läheb ise ära. Ja kui lõpuks viskan, palun toidult mõttes andeks.

Kui pojad toiduga mängima kipuvad, ütlen neile, et kes toitu ei hoia, selle juurest läheb toit ära. Paar nädalat tagasi sain Toronto ukrainlastelt filmi holodomor’ist, Ukrainas 1930. aastatel kommunistide tekitatud näljagenotsiidist. Filmis on arhiivilõik kahest vennast – väiksematest kui minu poisid. Näod olid neil näljast mustad. Suurem õngitses plekkanumast lusikaga mingit lurri. Iga teise lusikatäie pani väikevennale suhu: üks endale, teine vennale. Nende poiste juurest oli toit ära läinud.

Piret Voolaid, folklorist

Liigset toiduga priiskamist pole meie peres kunagi olnud. Pigem on mind kasvatatud teadmises, et toiduga ei mängita ja leiba tuleb austada. Üritan ikka toitu ette tõsta täpselt nii palju, kui ära söön, ja süüa osta nii palju, et poleks tarvis midagi järele jätta. Pere õhtusöögist järele jääva toidu saab järgmisel päeval tööle kaasa võtta või lastele lõunasöögiks jätta.

Tuleb ikka ette, et mõni piimatoode ununeb külmkappi ja tuleb siis kahetsustundega läkitada jäätmete hulka.