sünoptik

Söön leiba hea meelega. Meeldib must, eriti Fazeri seemneleib. Lemmikuks on ka Hiiumaa must leib.

Olen seda meelt, et mida mustem leib, seda parem – mulle ei meeldi puhta rukkileiva hallikas värvus. Kui lähen külla, kus pakutakse lisanditega isetehtud leiba, siis loomulikult söön hea meelega, aga poest ma neid ei osta.

Ostan loomulikult perele ka Saibi, aga musta leiba süüakse meil rohkem. Oma pool pätsi läheb inimese kohta nädalas.

Jüri Ellram

Imavere vallavanem

Leibadest pean parimaks kodus küpsetatud rukkileiba. Minu vanematekodus on seda kogu aeg tehtud. Siiani jätkab pere traditsioone pensionipõlve pidav vanem õde. Kui vanematekodus käin, pannakse alati päts leiba kaasa. Valmistatakse ka kodust lihaleiba, mis samuti väga maitseb.

Kaubanduses müügil olevatest leibadest on mu lemmikuks Fazeri must leib. Olen üldse musta leiva armastaja. Kindlasti söön leiba suppide kõrvale. Kui võimalik, peaks katteks olema ehe Eesti või ja juurde kuuluma klaas piima. Hommikuti tee kõrvale maitsevad eri katetega võileivad.

Lisanditega leivad on ka päris maitsvad, aga üldjuhul jääb see kõik maitsmise tasemele. Olen koduse rukkileiva fänn.

Simson von Seakyl

kunstnik

Kõige paremaks pean muidugi korralikku musta leiba. Seda olen harjunud sööma juba lapsepõlvest peale, mitte pelgalt harjumusest, vaid tunnistan, et see ongi parim.

Kui mõni aeg tagasi tuli müüki saia ja leiva vahepealne, millel nimeks Saib, oli see mõnda aega minu lemmik. Nüüd olen jälle traditsioonilise musta leiva juures tagasi. Nädalas söön ära umbes poolteist pätsi musta leiba. Maal ei saa igal ajal poodi minna, sellepärast ostan korraga paar pätsi, panen kilekotti ja hoian külmkapis. Huvitav on see, et sai läheb kilekotis hallitama, aga leib ei lähe.

Loomulikult söön hea meelega ka sellist leiba, millele on lisatud kas lihatükke, rosinaid, seemneid või veel midagi maitsvat, aga ma ei osta kindlasti sellist leiba endale poest. Peamiselt söön neid külas olles, kui pakutakse.

Aleksei Turovski

zooloog, loomapsühholoog

Eelistan igal juhul rukkileiba. Mida vähem on leivas suhkrut, seda parem, sest ma ei ole üldse magusasõber. Seda enam, et oma päevase süsivesikukoguse saan muude toiduainetega niikuinii kätte.

Vaatamata sellele ostan poest mõnikord leiba, millele on lisatud näiteks rosinaid, pähkleid, kuivatatud aprikoositükikesi. Kindlasti võtan sellist leiba kaasa, kui pean päeva või kaks looduses veetma. Eks nad ühed energiapommid ole.

Aga lihaleiba ei osta kunagi, sest eelistan liha süüa nii, et ei peaks seda leiva seest välja nokkima.