Lihaveisekasvataja: toidutööstused kasutavad lipumärgiga ära inimeste rahvustundeid

 (5)
Kaupo Kutsar võitleb selle eest, et Eesti lipu märk oleks peal vaid kodumaisest toorainest toidukaubal
Kaupo Kutsar võitleb selle eest, et Eesti lipu märk oleks peal vaid kodumaisest toorainest toidukaubal.Foto: Argo Ingver

Seda, et meie lipu värve kasutatakse importtoorainest toidu puhul, avastasin juba mitme aasta eest toidupoes sisseoste tehes. Minu arvates oli see rahvustunnet ära kasutades tarbijate eksitamine, eesmärgiga saavutada importtoorainest toodetega suuremat läbimüüki.

Kui mind valiti mullu EPKK lihatoimkonda, nägin selles võimalust survestada seadusandjat ja Eesti Toiduainetetööstuste Liitu selleks, et luua selge toidutooraine põhine päritolumärgistus.

Tänaseks olen viinud Riigikogu esimehele põllumeeste ja tarbijate katusorganisatsioonide poolt allkirjastatud avaliku pöördumise ning ligi kahe tuhande toetusallkirjaga seadusemuudatusettepaneku.

Riigukogu esimees lubas, et maaelukomisjon kutsub peagi kokku osapooled ja koidab ka reaalne lootus leida tarbijate jaoks üheselt arusaadav lahendus. Eks poliitikud on mõistnud ka varem olukorra vastuolulisust, kuid kuna ei ole tõstatatud avalikku debatti, siis on lipumärgiga eksitamine kestnud varsti juba kümme aastat.

Otsus saab tulla nagu täna, toidutööstuste huvidest lähtuv, või siis avalikust huvist lähtuv, millega ühtib ka põllumeeste soov.

Kui olen teemast rääkinud sotsiaalmeedias, siis olen saanud väga palju toetavaid kommentaare, eriti palju lihaveisekasvatajatelt, nii et tegemist pole ühe inimese probleemiga.

Nõue lipumärgiga märgistada kodumaist toitu pole laim

Seotud lood:

On vähe asju mis toimuvad juhuslikult. Juhuslikud ei ole ka Toiduliidu juhi Sirje Potisepa kirjutatud read Maaleht.ee ja Põllumajandus.ee portaalis.

Sirje Potisepa lugusid lugedes tundub, nagu laimaksin avalikult meie arvamusliidrit, kellele presidentki auraha andis. Kuid küsige koduste käest või kollegide käest, kas nende arust on õige, et meie rahvusvärve kasutatakse import-põhitoorainest toidutoodetel.

Toidutööstuste liit on võtnud kasutusele lühendi toiduliit. Oluline osa eestimaalastest ei hooma, millega on tegemist. Kujunenud on arusaam, et toiduliit on kodumaist toitu ja toidukultuuri edendav asutus. Ühesõnaga loodud eesmärgiga toita meie kodumaa põldudel ja farmides kasvatatud toiduga Eestimaa rahvast.

Eesti Toiduainetööstuse Liidu juht Sirje Potisepp. Foto: Sven Arbet

Eksitav kauplemisvõte

Tarbijakaitseseaduse § 16 toob ära, mis on eksitav kauplemisvõte. Kauplemisvõtet peetakse eksitavaks, kui sellega esitatud teave on ebaõige või isegi kui faktiliselt õige teabe esitusviis petab või tõenäoliselt petab keskmist tarbijat ja kummalgi juhul teeb või tõenäoliselt teeb keskmine tarbija selle mõjul tehinguotsuse, mida ta muul juhul ei oleks teinud.

Päritolumärgistuse määruse järgi võib lugeda valmistatud (mitte toodetud) toodete päritolumaaks riiki, kus see on valmistatud. Kuid lipumärgiga toodet kodumaisena eelistades teeb keskmine tarbija otsuse, mida ta toote põhitooraine päritolu teades ei oleks teinud ehk ta tõenäoliselt võib selle siis ostmata jätta.

Sisutühi on Maalehe artiklis Potisepa väide: “Väited, nagu eksitaks lipumärk tarbijat, ei vasta tõele ja seda on kinnitanud ka tarbijakaitseamet.” Siin viitab ta minu tellitud uuringule, mille erapooletust ta varem üritas kahtluse alla seada.

Selles uuringus küsiti, mida tähendab teie jaoks toidutoodetel sinimustvalge lipumärk?

73,6% vastajatest vastas, et nende arvates on toode toodetud Eestis ja ka tooraine on kodumaine.

Teise küsimusena küsiti, kuivõrd oluline on teile lipumärgi kasutamise juures tooraine kodumaine päritolu? Kodumaist päritolu pidas oluliseks 77,6% vastanutest.

See uuring oli telefoniküsitlus ja küsiti 500 inimeselt.

Tegemist ei ole ühe mehe ärihuviga

Toiduliidu juht väidab: “Süüdistuste eesmärk on sundida toidutööstusi ostma sellist kodumaist toorainet, mille puhul pole alati tagatud piisav saadavus, ühtlane kvaliteet ja tarbijale vastuvõetav hind.”

Keegi ei taha ju tooraine importi piirata. Tahame vaid seda, et import põhitoorainest toodetel ei kasutataks Eesti lipu värve.

Tarbija maksab täna importtoorainest toidutoodete eest liiga kõrget hinda. Kuna tal ei ole võimalust tooraine päritolu teada, siis on just toiduliit siin valelikult eksitades sundinud tarbijaid ostma importtoorainest tooteid kodumaiste toodete hinnaga.

Loe veel

Eriti jõhker ja alandav on minu jaoks lugeda artiklist enda kohta sellist väidet: “Olen kursis, et teema algatanud veisekasvataja ei suuda just kõrge hinna tõttu oma toodangut turustada.”

Minu ettevõtetes on kokku 73 looma ning see on pereettevõte. Tundub, et proua Potisepp seostab mind Liivimaa Lihaveis OÜ-ga. Kuid mina olen aegade jooksul ainult müünud neile mõned loomad.

Tootja pole kohustatud viinerite puhul isegi märkima, millisest riigist on kasutatud liha pärit. Foto: Raivo Tasso

Meil kõigil on õigus teada, mida me sööme

Olen sellele võitlusele pooleteise aastaga kulutanud otseselt enda raha, umbes kolme korralikult nuumatud pulli jagu. See teema on minu jaoks 100% põhimõtteline ja võin käsi südamel öelda, parema Eesti nimel.

Ma unustan vahest küll riigilipu heisata ja ei osalenud Balti ketis, kuid ma ei saa vaikides pealt vaadata, kuidas toidutööstused meie inimeste rahvustundeid haledalt ära kasutavad.

Meil kõigil on õigus teada, mida me sööme. Importtoorainest toidutoodetel lipumärgi kasutamisega on seatud kahtluse alla kogu toidutööstuse usaldusväärsus.

Potisepp väidab, et “ideaalis kasutaks iga kodumaine toidutöötleja hea meelega vaid kohalikku toorainet. Piimatoodete puhul on see lihtne – toodame kaks korda enam, kui jõuame tarbida. Kuid näiteks lihavaldkonnas on sealiha isevarustatuse tase langenud 73%-ni. Linnuliha omavarustatuse tase on vaid 50-60%, sest tarbimismahud kasvavad. Veiseliha toodetakse küll rohkem, kui selle järgi nõudlust on, kuid Eestimaise veiseliha hind on neli korda kallim kui linnulihal ning kaks korda kallim kui sealihal. Nii kallist liha ei suuda Eesti tarbija lihtsalt osta ja seetõttu tuleb töötlejatel leida teistelt turgudelt tarbijale taskukohasema hinnaga toorainet.”

Arvan, et fakt, et meil ei jagu toorainet, ei anna vähimalgi määral põhjust importtoorainest toidutoodetel lipumärki kasutada. Eesti rahvas ei jää nälga, kui importtoorainest toidutoodetel ei kasutataks lipumärki.

Tooraine mitte jagumine on otseselt seotud toidu põhitooraine päritolumärgistusega eksitamisega. See aastate pikune eksitamine on üks olulisemaid faktoreid kohaliku tooraine mitte jagumises.

Põllumehed saavad toota ainult seda millele on nõudlust. Miks täidetakse tarbijate kohaliku toidu eelistus valelikult importtoorainest toodetega?

Seakatk sobib põhjenduseks, miks meil ei jagu antud hetkel sealiha, kuid mitte selleks, et import põhitoorainest toidutoodetel peaks lipumärk olema.

Euroopa Liidus ei saa piirata liidusisest importi/eksporti ja seda põllumehed ega ka tarbijad ei soovigi. Las tarbija otsustab mida ta sööb, nii lihtne see ongi. Andke tarbijale võimalus.

Rahvusvärvid kuuluvad rahvale

Lõpuks viimane laimav väide: “Nii toiduliit kui toidutööstused panustavad igapäevaselt tootearendusse ja oma toodete turundamisesse ja julgen väita, et edukalt – on vähe riike, mille poelettidelt võib leida nii mitmekesise toiduainete valiku, mis on toodetud kohalike tööstuste poolt. Kui seda tööd ei suudeta teha ja küsitakse ka tarbija jaoks liigkallist hinda, siis püüd laimuga oma toodangut müüa on vääritu ja usun, et seda ei hinda ka tarbijad.”

Julgen väita, et Eesti kauplustes on üks tarbija jaoks segaseimaid asju põhitooraine päritoluga eksitav toiduainete valik.

Kogu see import-põhitoorainest toodetel lipumärgi kasutamine on otse välja öeldes petmine. Rahvusvärvid kuuluvad rahvale.

Arengud Euroopa Liidu seadusandluses kinnitavad, et olen õigel teel. Kuid üks õigusriik ei peaks ootama, et Brüsseli armust meilegi õigus luuakse.

Kas riigikogu maaelukomisjoni arutelu, mis suuresti minu aktiivse tegevuse tulemusena toimub, toob kaasa selguse või see võitlus kestab veel edasi? Seda teab täna vaid jumal taevas. Tõenäosus, et riigikogu teeb otsuse selgema päritolumärgistamise poolt on 50/50.