Roundupi tõttu surevad mesilased; põllumasinad ja lehmad heidavad õhku CO2; põhja- ning pinnavette jõudvate lämmastiku- ja fosforikoguste tõttu kasvavad Läänemeri ja Peipsi järv kinni; taimestiku bioloogiline mitmekesisus kaob, mulla elurikkus väheneb; lastel on sagenenud allergiaprobleemid.

Teise poole seisukoht on, et väetiste kasutamisel oleme 50 aastat ajast maas. Taimekaitsevahendid on kallid, mistõttu põllumees neid umbropsu ei osta ega kasuta. Veeseaduse ja keskkonna kompleksloa karmid nõuded on sundinud loomapidajaid sõnnikumajandust kaasajastama ning paigutama läga kindlatesse hoidlatesse. Uued viljelustehnoloogiad (otsekülv ja minimeeritud harimine) ei talla liigselt mulda. Allergia põhjustajaks loetakse pigem linnade saastunud õhku ja e-ainete rohkust.

Mõlemal seisukohal on veendunud kaitsjaid. Aga tulise veendumusega asi enamasti piirdubki, sest argumente, millele toetudes oma seisukoht kujundada, peaaegu pole. Fakte ja uuringuid, eriti konkreetselt Eesti kohta, on vähe, ja olemasolevadki on tekkinud alles viimasel ajal.

Omal ajal olid Eesti põllumullad maailmas kõige enam analüüsitud, ent vahepeal seda ei tehtud. Nüüd on taas tekkinud esimesed kaasaegsed mullastikukaardid.

Põllumajanduskeemia kahjulikust mõjust mesilastele rääkides tuuakse argumendiks välismaised uuringud. Aga seda, millal ja kuidas need tehtud on, ei täpsustata. Ka Euroopa Komisjon on tunnistanud nende kaheldavat väärtust.

See kõik sunnib küsima: kui räägime põllumajanduskeemia kasutamisest, siis kas me ikka teame, millest rää­gime?