Loomaõiguslane: Rumaluste levitamine teavitustöö hulka ei kuulu
Kirjutan teile ajendatuna Maalehe veebiväljaandes ilmunud Tiina Toometi artiklist "Veeämbriga looma saatust ei juhita". Tänan südamest, et veelkord väga tõsisele probleemile, lemmikloomade ohjeldamatule paljunemisele, tähelepanu on pööratud.
See, et raskel teemal kirjutab nimekas loomaarst, annab artiklile kaalu juurde. Kuid samas on mul autorile ka küsimus, et mitte öelda pahameeleavaldus.
Kust õieti kostavad need loomaõiguslaste hüüded, et loomi ei tohi kohitsemisega alandada? Võib-olla on kinni võetud mõnest asjatundmatust ja pealiskaudsest netikommentaarist? Võin väita, et Eestis tegutsevad loomaõiguslased, sealhulgas liikumise Loomade Nimel aktivistid ei ole selliseid avaldusi esitanud.
Muidugi on kirjasõnas olemas puhtteoreetilisi filosoofilisi käsitlusi, kus arutletakse muuhulgas selle üle, kas loomade steriliseerimine või kastreerimine on loomade õiguste rikkumine või mitte, ja ilmselt mõnest aspektist ongi. Sellest ja idealismistki hoolimata on loomaõiguslased realistid, kes on mõistagi kursis sellega, et tänases ühiskonnas on näiteks kass kodustatud loom, kelle eest, muuhulgas ka tema paljunemise eest, vastutab inimene.
Hüüded kostavad pigem lemmikloomade omanike poolt, kes kas ei ole steriliseerimisest kuulnudki või peavad seda liiga kalliks teenuseks. Hulganisti on neidki, kes leiavad, et tegemist on päris vale asjaga, kuna "mis kõuts see ikka on, kes ilma munadeta ringi käib". Võhiklikkust ja teadmatust on palju.
Kirjutan nii veendunult sellepärast, et nimetan end loomaõiguslaseks, kes igapäevaselt loomadega tegeleb; praktilist tööd teen Hiiumaa loomade varjupaigas, pean inimestele igapäevaselt steriliseerimise vajalikkust seletama, teeme juba aastaid steriliseerimiskampaaniaid, korjame raha kassikolooniate steriliseerimiseks. Toome üheksandat korda Hiiumaale mandril tegutsevaid loomaarste, kes kohalikke emaste koerte steriliseerimisel aitavad jne. Seda kõike loomaõiguslaste, kellest paljud kuuluvad minu lähimate sõprade hulka, teadmisel ja toetusel.
Juba sündinud loomade hukkamine on omaette teema. Olen kursis Eesti varjupaikades toimuvaga ja tean, et loomade hukkamise protsent on erakordselt kõrge; erinevates varjupaikades muidugi erinev; see oleneb varjupaigapidajate suhtumisest, olemasolevatest rahalistest võimalustest ja muustki.
Mõistan, et niikaua kui loomaomanikud steriliseerimist loomulikuks ei pea, hukkamine ka jätkub. Kuna Hiiumaa loomade varjupaik on eravarjupaik, meil ei ole otseseid kohustusi kohalike omavalitsuste ees, siis oleme vist ainukese varjupaigana suutnud tegutseda juba aastaid nii, et hukkame ainult rasketel meditsiinilistel põhjustel. Aga see on erand ja pikem jutt.
Loomaõiguslased ja loomakaitsjad on kriitikaga rohkem või vähem harjunud. Tegemist on ühiskonnas ikka veel n-ö uue ja võõra asjaga, mille pihta on kerge pori loopida, sest kaasakisajaid on palju. Palju lihtsam oleks kui loomade poolt olevad inimesed - veterinaarid, veterinaarkeskuste loomakaitse inspektorid jt - mõistaksid nii loomakaitsjate ja loomaõiguslaste pingutusi ja neid kergekäeliselt ei mustaks. Pealiskaudse lehelugeja jaoks on kaitsjad ja õiguslased niikuinii üks ja seesama tülikas kamp.
Lisan siia ühe võimaliku lühikese nn definitsiooni, milles on selgitatud, mis vahe on loomakaitsel ja loomaõiguslusel. Neid on veel. Tegelikkuses on loomaõiguslane pigem selline inimene, kes pühendab suure osa oma elust loomade eest seismisele, on ise lõpetanud nii palju kui võimalik nende ekspluateerimise ja teavitab teisi inimesi loomade olukorrast inimkeskses ühiskonnas. Rumaluste levitamine teavitustöö hulka ei kuulu.
Loomakaitse ja loomaõiguslus
Loomakaitse hõlmab loomadele tekitatavate kannatuste tunnistamist ning püüdu neid humaanse kohtlemise kaudu vähendada ja loomade heaolu suurendada.
Seevastu loomaõiguslus hõlmab eelnevast enamat ning mõistab hukka igasuguse loomade ärakasutamise (sealhulgas valutu tapmise), sest loomadki on iseseisvad olendid ja neilgi on teatavad õigused (näiteks õigus elule).
