LUGEJA KIRJUTAB | Kui palju on vanainimesi, kes kingivad oma eluaseme lastele ja ootavad siis, et ühiskond nende hooldekoduarved kinni maksaks?
Kuulsin „Vikerhommikust“ ajakirjanik Silja Lättemäe kommentaari hooldekodu arvete suuruse mittevastavuse kohta vanainimeste ja nende lähedaste privaatökonoomiaga.
Usun, et pensionist ei jätku personaalse teeninduse, söögi, eluaseme ja jooksvate kulude kinni maksmiseks.
Kuid ma tahaks kuulda, kui palju on reaalselt sellised vanureid, kes oma elutööga kinni makstud korteri "kingivad" oma lastele ja siis ootavad, et ühiskond neile hooldekoduarvete maksmisel appi tuleks.
Mõelge korraks – pangad nõuavad eluaseme laenu tasumist enne pensionile jäämist! Seega on tüüpilise vanuri eluase välja makstud ja see investeering ei pea mitte jääma pärijatele või lihtsalt ära kingitama oma ikka veel vanematekodus elavatele 40+ aastastele "lastele".
Pealegi kehtib Eestis seadus, mis kohustab lapsi oma vanemaid vajaduse korral ülal pidama.
Seega on kogu see teema vägagi hala moodi inimeste poolt, kes ei tunne seadust või ei taha leppida teadmisega, et oma väljamakstud korterit-eramut ei saa ja ei pea hauda kaasa viima, vaid see on just osa pensioniea finantseerimisest, kuna pension ei ole mõeldud ju enam eluasemelaenu finantseerimiseks – vähemalt ükski pank Eestis minu tead seda konstruktsiooni ei luba.
Vanureid tuleks tutvustada näiteks neid võimalusi:
- müüa või üürile anda oma korter. Kasvõi oma lastele või lastelastele – turuhinnaga, et finantseerida hooldekoduarveid. Ema-isa ei pea täiskasvanud lapsi (ja lapselapsi) eluasemega kindlustama, nad saavad ju pangast laenu võtta ja võivad vajadusel ka tööga raha juurde teenida;
- nõuda lastelt seaduslikult ettenähtud hoolduskohustuse täitmist.
Kunagi räägiti Eestis „negatiivsest eluasemelaenust“ – vahendist, mis aitaks vanuritel, kes elavad kodus, finantseerida oma igapäevakulutusi omandatud kinnisvara arvelt, selle asemel, et oma päranditombu väärtust iga hinna eest hoida.
