Ma olen hea õpetaja!
Kevadel, kui ma kandideerisin "Noored kooli" programmi, et minna kooli õpetajaks, ei saanudki ma väga hästi aru, kuivõrd sõbrad ja tuttavad minu pärast muretsevad. Olen nüüd alates septembrist õpetanud 5.-11. klassidele inglise keelt ja meediat ning iga kord, kui ma kellegagi kokku saan, tunnen nende muret oma käekäigu pärast.
Küsitakse, kas on nii hull, nagu räägitakse. Ajalehe-
uudistes ja arvamusartiklites on põhiprobleemid suhteliselt hästi ära toodud: palk on kehv, õpilased püsimatud, lastevanemate ja kooli koostöö lonkab.
Turvaline lähenemine
Kuigi olen tuttavatega oma koolikogemustest väga palju rääkinud, ei keskendu meie vestlused eriti sellele, kuidas ma õpetan või kuidas õpilased minu tundides õpivad. Kuidas ma õpetan kaudset kõneviisi, millal näitan filme, kuidas illustreerin peatükki nimega "Party". Millise süsteemiga hindan õpilaste koduseid töid, millise intervalliga teen tunnikontrolle. Kindlasti on see ka üks põhjus, miks väga paljud arvavad, et kui õpilased omavahel vestlevad, siis on kord käest ära ja õpetaja pole piisavalt karm.
Õpetajad on olnud ja on praegu koolides tohutult erinevad, ning kuigi mitmekesisus on ühele koolile väga hea omadus, võib see tekitada ka väga palju muresid. Ühtset õpetajate koolkonda polnud tunda siis, kui mina koolis käisin, ega ole tunda ka praegu. Ikka on keegi rangem, keegi leebem, ühel ühesugused reeglid, teisel teistsugused. Ja alati on tunne, et raudselt on mõni õpetaja mõelnud välja mingi eriti vinge nipi, kuidas seda metsikut põhikooli klassi ohjes hoida.
Räägitakse liiga vähe
Sarnane lähenemine õppimisele ja õpetamisele annaks ühtepidi turvalisust nii õpetajatele kui ka õpilastele - õpetajad kasutaksid sarnaseid meetodeid, mis tunduvad õpilastele tuttavad, ja õpilased näevad, et just niimoodi õppides või käitudes saan ma hea hinde või asjadest aru. Õpilaste ebakohane käitumine on tihtipeale vaid võimaluse ärakasutamine - karmi käega kogenud pedagoogi tunnist pääsenud õpilane vilistab meelega pehmema suhtumisega õpetaja tunnile, sest ta pole nii karmi kontrolli all. Aga enamasti pole õpetajatel aimugi, milline on distsipliin teistes tundides.
Teine osapool, kes ei tea õpetajate meetoditest või õpilaste käitumisest eri tundides kuigi palju, on lapsevanemad. Ja see on palju keerulisem probleem - õpetajad saavad eri õpetamisstiilidest ja distsipliinist mingigi aimduse oma koolituse ajal või teiste õpetajatega suheldes.
Lapsevanemad aga on enamasti täiesti teadmatuses sellest, milline on mõne õpetaja suhtumine just tema lapsesse. Sestap tekib kooli ja vanemate vahel väga palju konflikte - vanem eeldab ühte, õpetaja on õppinud hoopis teist ning õpilane ei pruugi kummagagi nõus olla.
Mul on väike mure, et tihtipeale räägivad õpetajad nii üksteisele kui ka lapsevanematele liiga vähe, kui palju nad pingutavad, et lapsed nende tundides õpiksid. Omavaheline suhtlemine aga annaks suurt eeskuju noortele õpetajatele, uusi mõtteid kogenud pedagoogidele, rohkem arusaamist lapsevanematele. Kuid vanemad pedagoogid ei viitsi sageli oma tegemistest rääkida ja noored ei julge veel rääkida.
Kõige selle all kannatavad tõenäoliselt enim lapsevanemad, kelle silmis muutuvad eakad õpetajad õelateks tädideks, kes nõuavad absurdselt palju tuupimist.
Või veel hullem - nende vanemate silmis võib kool jääda ainult lapse hobiks, mis temale üldse korda ei peaks minema, välja arvatud siis, kui põhjuseta puudumise pärast mobiilile klassijuhataja sõnum saabub.
Õpetajad enamasti oskavad õpetada - rääkigu laps kodus mida tahes. Mõnel on väga imelikud võtted, mõnel väga karm joon, mõnel karm toon. Aga enamasti tunnevad nad oma eriala, ja kui on suutnud sellise palgaga õpetajaks jääda, siis on neil ka hinges mingisugune motivatsioonilapsuke teha head ja olla hea. Päris palju vanemaid inimesi ju tuletab hea sõnaga meelde neid õpetajaid, kes olid koolis kurjad. Nende karm iseloom on tagantjärgi osutunud just selleks, mis pani huvituma keemiast või saksa keelest.
Peaks kuidagi panema need õpetajad rääkima sellest, kui head õpetajad nad on. Ja seda isegi siis, kui nad ei ole kõige kirkamad kriidid karbis - nimelt tundub mulle, et meie õpetajate harimissüsteem on keskendunud väga palju oma puudujääkide otsimisele.
Aeg-ajalt tuleks keskenduda ka oma headele külgedele ja nende kaudu ennast arendada - ehk selle kaudu suudaks mõni õpetaja, kes on endas ja oma töös pettunud, leida uuesti üles mõtte, mis ta algselt selle elukutseni viis.
Teistsugune koosolek
Lastevanemate koosolekud koosnevad suuresti probleemide arutamisest, info jagamisest, toiduraha kogumisest, olümpiaadil käinute tunnustamisest, ekskursioonide planeerimisest. Aga lastevanemate koosolek võiks sisaldada ka ühe õpetaja tunniajast esitlust, mille nimi oleks näiteks "Ma olen hea õpetaja". Slaidishow, mõned näited oma tundidest - miks ma lähen õpilastele korda, kuidas ma seostan asju päriseluga, kuidas ma hindan. Või lapsevanematele veelgi harivam variant - kuidas hindamine lapsi mõjutab? Sest kui paljud lapsevanemad on teadlikud hindamise võimalustest ja mõjudest? Paljud kindlasti on, aga veel rohkem on neid, kes ei ole.
Selliseid lastevanemate koosolekuid võiks korraldada näiteks lausa kord kuus ja kutsuda sinna iga kord eri õpetajaid. Õpetajad saaksid ka ise näha teiste presentatsioone ja õppida midagi üksteiselt.
Ahjaa... meelde tuli - õpetajatel, eriti klassijuhatajatel pole kindlasti aega sellega tegelda. See on ju surnult sündinud idee.
Samas... motiveeriks õpetajaid äkki lisatasuga? Näiteks 1500 krooni ühe esitluse eest kätte saada oleks ju õpetajale igati motiveeriv. Lisaks veel tasu inimesele, kes igakuist koosolekut korraldab, vanematele helistab, kolleege moosib ja plakateid üles paneb.
Ehk aitaks selline projekt meie lapsevanemaid koolile ja õppimisele lähemale tuua. Kui saaks neid kampa, oleks õpetajate elu palju lihtsam - kodu on õpetajate haldusalast väljas.
Õpetajate eneseanalüüs ning üksteise paremini mõistmine oleks vaid boonuseks. Kui veel saaks mõne ministeeriumi või hasartmängumaksu nõukogu seda veidi finantseerima...
Hakkan siis projekti kirjutama, ja kui mõni õpetaja või koolidirektor või minister tunneb, et tahaks kampa lüüa, siis palun väga. Nii... projekti pealkiri: "Ma olen hea õpetaja!".
Lauri Tankler on Tartu Forseliuse gümnaasiumi inglise keele õpetaja