Maire Aunaste: Elurõõm, kus sa elad?

 (37)
Maire Aunaste: Elurõõm, kus sa elad?
kAutor: Valdek Alber

Seekordne Eurovisiooni lauluvõistlus tõestas, et mina ei ole keskmine inimene. Mulle nimelt jäi täiesti arusaamatuks, miks Rootsi laul võitis.

Juba talvel, kui laule tutvustama hakati, ei saanud ma aru, mis selles Rootsi laulus erilist on – üks viisijupp “Titanicu” filmimuusikast maha viksitud, ja siis see liiga karvane naine, kelle silmi tuka alt võimatu näha oli. ­

Eufooria eufooria pärast: “Täna on igaviku uks lahti, igas hingetõmbes hingan vaid sind. Eufooria – igavene kunstiteos!” korrutas lauljanna. See olevat väga eurovisioonilik laul. Kui see nii on, siis kahjuks pole ilu ­Eurovisioonil moes. Meie Oti laul oli ju ilus...

Ootamatult ilmetu esimese – Inglismaa – laulu ajal hakkasin üles kirjutama, millest seekordsed lood räägivad. Tulemus oli... Aga lugege ise!

Albaania ütles: ajal pole meie jaoks aega! (Vaimukas, aga pessimistlik.)

Leedu: armastus on pime! Kuidas ma muidu sul minna lasin... (Vähemalt aus ülestunnistus, sest enamik mehi ongi pimedad.)

Bosnia-Hertsegoviina: kõik, mida kõige rohkem armastan, teeb kõige rohkem haiget! (Nii ütlevad ka laulutekstid eelmise sajandi algupoolelt.) Kas annad mulle põhjuse edasi elamiseks? (Olen kindel, et ta ei anna.)

Island: palun tule tagasi mu juurde! Saabub hommik ja me saame igaveseks vabaks... (Kutsuda ju võib, aga isegi kui ta tuleks tagasi, ei kaasne sellega mingit vabadust! Armastuse lõksu jäänu ei tunne vabadust kunagi.)

Küprose 18aastane lauljanna ütles: ah, kui kaua ma olen oodanud sellist armastust! (No kui kaua siis? Sellist armastust, millest tasub laulda, ­oodatakse terve elu!)

Prantsusmaa: veame teineteist õhtust hommikuni edasi, aga iial pole me siht üks. Armastusest jääb vaid kaja. (Sama siin, seal ja igal pool.)

Kreeka: armastus on otsas, kui mina olen lähedal, oled sina kaugel... (Miks nad küll alati valede inimeste otsa komistavad? Või tuleks öelda: komistame...)

Norra poiss rääkis otse seksist. Et see teeb teda tugevamaks... Naisest ei räägitud midagi.

Aserbaidžaan: püüdsin meid elus hoida, aga sina oled külm, külm, külm... (Jälle nihu!)

Rumeenia: ainult sinuga, šokolaadipoiss, saan tunda tõelist armastust! (Tule taevas appi!)

Taani: igatsen sind nagu Sahara vihma... (Pole siis imestada, et nad üldse punkte ei saanud!)

Kreeka: pean välja ütlema, et kui oled mu lähedal, tunnen end hästi! (Kui see on parim, mida nad suudavad välja mõelda terve aasta jooksul, siis ma tõesti ei imesta kreeklaste olukorra üle!)

Türgi mees: armasta mind täna! Siis ma ei uputa oma laeva, vaid seilan homme edasi... (Pange need sõnad kõrva taha, naised, enne kui meest armastama hakkate!)

Hispaania anus ka armastust, Saksamaa tunnistas, et armastuse lõpp on vabaduse algus, Malta uskus nagu ullike, et nüüd, kus see õhtu on käes, jääme igaveseks kokku, Makedoonia ütles, et see valu on magus kaotus, Iiri kaksikud ei öelnud midagi, Serbia laulja, kes oli kuuendat korda Eurovisioonil, tunnistas ikka veel, et armastus on uppuv laev...

Ja nüüd ma küsin: kas keegi kusagil Euroopas üldse õnnelik on? Või terves maailmas?

Meie Ott oli peaaegu ainuke, kel oli edastada positiivne sõnum. Et ei tohi võtta elu pealiskaudselt. Oma tegusid ja tundeid tuleb kuulata. Pole tarvis tormata mööda elu nagu rong, et uksed kinni ja edasi. Igast armastusest saab vormida oma elu armastuse, kui vaid oskad kuulata teist ja iseennast.

Aga võitjaks oleksin ma tunnistanud Udmurdi memmed. Neid naisi vaadates ja kuulates sain aru, mis on vanaduses elu mõte: see on oskus tunda rõõmu oma lastest ja lastelastest! “Tainas kerkib lõbusalt, kui ma ootan koju oma lapsi... Kõik on oodatud mu koju peole!”

Tõepoolest, elamine ongi pidu! Kahju, et sellest alles vanas eas aru saadakse.