Asi algas sellest, et üks mees ei suutnud teise mehe juttu uskuda. Õieti tema põhimõtteid.

“Inimeses on kõik olemas, mingeid paarisuhteid pole kellelegi võimalik ei kursustel ega koolitustel õpetada!” raius saate üks ekspert sõnu nagu rauda.

“Kui inimesed oma suhetes ei arene, kui nad pole valmis teist ära kuulama, ennast ümber hindama ega kellelegi andeks andma, siis ollakse valmis maha jätma iga kaaslast sel hetkel, kui kohatakse kedagi uut ja erutavat,” jäi oma arvamuse juurde kindlaks teine mees.

See mees, muide, on avalikult kinnitanud, et tema elab ühe ja sama naisega surmani. Sest armastus ja abielu olevat otsus.

”See pidev partnerite vahetamine tähendaks sama, et me sõidame ühe autoga, aga himustame järgmist juba sel hetkel, kui uus mudel müügile jõuab,” proovis olla paarisuhete koolitaja piltlik.

“Kuule, mees, kas sa võrdled naist autoga või?!” läks igasuguste koolituste vastane ekspert põlema. “Suhted pole mingi kaup, suhted on kas head või halvad. Ja halb suhe tuleb lihtsalt ära lõpetada!” pani temperamendi ja enesekindlusega silma paistev mees dialoogile punkti, olles kindel, et saate tegijad on paarisuhete koolitaja näol leidnud mitte eksperdi, vaid šarlatani.

“Tunnen ennast siin toolil väljasureva liigina,” tunnistas enne saate lõppu mees, kelle näost ei saanud peale heatahtlikkuse midagi välja lugeda. Ka pettumust või solvumist mitte, sest jumalakartliku inimesena teab ta, et sallivalt tuleb suhtuda inimestesse ka siis, kui neil on meie omast teistmoodi maailmavaade.

Viimases “Naistevahetuse” saates nägin kahte ema. Esimese hooga olin valmis kaasa tundma mõlemale: ühele liiga väheste võimaluste ja üksilduse pärast, teisele eelkõige tema kohutava keelekasutuse pärast.

Saate edenedes tulid välja kahe naise hoopis suuremad erinevused: üks oli brutaalne ja kuri, teine heasüdamlik kogu maailmaga leppija.

“Kuidas siis võõras eit ka oli?” prahvatas koju tagasi jõudes esimene naine tere asemel. Ega jäänud vastust isegi ootama. “No oli see alles mõttetu pesakond!” andis ta teise naise kodule hinnangu. Ega hoidnud ennast tagasi ka vahetusemaga kokku saades.

“Su lastel puuduvad igasugused tulevikuväljavaated! Ja muide, ma pidin esimesel päeval oma raha eest süüa ostma!” turtsus naine, kellel oli korras kodu, mees ja kaks tütart. Teine samal ajal oli kahte poega kitsikuses kasvatav üksikema, kes oli pisarateni tänulik sellegi eest, kui teda mere äärde viidi.

“Muidugi ta solvas ja alandas mind,” tunnistas avalikult kõlbmatuks tunnistatud ema hiljem, pisarad silmis. Aga oma solvajale halvasti ei öelnud ta ühegi sõnaga.

Siis ma mõtlesingi, et enne olgu inimesel haridust, maitset ja võimalusi vähem, aga kui tal süda on õigel kohal, siis on ta igatahes õnnelikum kui see, kellel pealtnäha on elus kõik olemas, aga põues kuri ja ihne hing.

“Jõulud ei peaks tähendama eelkõige mitte kingitusi ega hapukapsaid, vaid seda, et inimesed meie ümber on head,” ütles eelmisel pühapäeval linnarahvale Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu. Sel juhul võiksid jõulud olla iga päev, mõtlesin mina ning võtsin vastu telefonikõne oma viimases saates vähese tolerantsiga hiilanud meeseksperdilt.

“Tead, ma mõtlesin järele,” ütles Alex Lepajõe hääl. “Mul on enda pärast ausalt piinlik…Võib-olla tõesti on Hannes Hermaküla taolisi siiralt Jumalasse ja inimestesse uskuvaid inimesi olemas! Minul on kasvatust lihtsalt vähem kui eelarvamusi,” tuli Alex välja ülestunnistusega, mis teeks oma eksimustest rääkides au meist igaühele. Mitte ainult jõulude eel.