Maire Aunaste: Kuule, riik!
Kõigepealt nägin “Ringvaatest” intervjuud, mille emotsionaalsust ja ehedust ei suuda ma tükk aega unustada!
Saates tehti juttu hobilangevarjuriga, mehega, kes üheksa aastat tagasi kukkus oma 150ndal langevarjuhüppel vastu maad. Ning on nüüd raske puudega inimene. Inimene, kes pärast uuesti kõndima ja kõnelema õppimist eksis ära isegi oma maja ümber jalutades...
Endine mehhaanik Raivo kaotas ühe hetkega kõik: tervise, töö, perekonna ja nüüd õige pea kaotab ta ka elukoha.
“Mis saab edasi?” küsis tütarlapsest reporter. Kõik peale elu kaotanud mees ei kiirustanud vastusega.
“Üks võimalus on minna kodutute varjupaika,” ütles Raivo väga aeglaselt. Veel aeglasemalt voolasid ta näol pisarad...
Paar tundi hiljem vaatasin filmi “Darfur”. Sellest “konfliktist” Lääne-Sudaanis, kus araablased notivad maha aafriklasi. Kaks ja pool miljonit inimest on riigist põgenenud, 400 000 inimest on tapetud.
“Kuidas seda küll nimetada, kui üks ori käsutab teisi orje?” irvitab araablane näkku küsimuse kohaliku kommuuni esimesele mehele, kelle ta hetk hiljem tapab.
“Darfur,” vastab must mees ühe sõnaga. Darfur tähendab kaasaegset genotsiidi.
“Tuleb välja, et me pole ajaloost midagi õppinud!” öeldakse filmi lõputiitrites.
Kogu film enne seda on ühe ameerika ajakirjaniku pead tõstnud südametunnistusest. Võttegrupp koos kohalike giididega läks dokumentaal-draamat televisiooni jaoks üles võtma, aga...
Pärast tapmiste ja vägistamiste pealtnägemist ning iseenda üle noatera pääsemist otsustab üks ajakirjanik, et tuleb tagasi minna. Sest teisiti ei suudaks ta edasi elada.
Raivo langevarjutreenerilt küsis reporter, et milles tema näeks väljapääsu raske puudega mehele. “Ma ei oska sellele küsimusele vastata,” ütles treener.
“Kohe on käes jõulud,” provotseeris reporter armsalt. “Mida sa sooviksid, kui soovida saaks?”
Suurte raskustega kõndiva ja aeglaselt, aga väga selgelt mõtleva mehe silmist voolasid pisarad, mida polnud võimalik mitte märgata.
“Kuidas ma saaksin soovida tervist??? Kui tervis oleks, siis oleks ju kõik võimalik,” ütles endine tubli töömees, kes viimased aastad on veetnud internetis tööd otsides.
Ja siis ma mõtlesingi seda “Darfuri” filmi vaadates, et meil pole ju isegi sõda mitte – genotsiidist rääkimata...
Kuidas, kurat, on võimalik, et inimene jäetakse oma traagilise saatusega keset Tartu linna ja Eesti Vabariiki üksi?! Hoolimatus on sama nagu genotsiid – verd on vähem, aga tapab ikka!
“Ringvaade” läks mingi robotite looga edasi ja enamik inimesi unustas tundmatu Raivo arvatavasti mõne minutiga.
Aga mina hõõrusin silmi ja küsisin iseendalt, et mis see meie ajakirjanduse eesmärk ikkagi on? Kas tõesti ainult see, et vaataja saaks paar minutit nutta?
Muide, juba saate ajal olevat kümmekond inimest saatnud “Ringvaatele” meili ja küsinud Raivo panga arveldusarve numbrit. Ja mina otsustasin, et enne puhkusereisile minekut panen tööle kõik rattad, et Raivole kodu leida.
Kogu oma empaatiavõimest hoolimata olen veendunud, et ei ole televaatajate asi igale abivajajale päästerõngas visata.
Sest lõppude lõpuks, kas meil on riik või ei ole? Iga inimene, kes peab mitte ainult jõulud, vaid ka iga muu päeva lõpetama kodutute varjupaigas, annab sõnatu hinnangu riigile, kus ta elab...
Need ajakirjanikud seal “Darfuris” said muidugi surma. Aga enne päästsid nad ühe mustanahalise imiku...
