Maire Aunaste: Midagi head
Siis aga nägin rääkijat. Ja sedagi, kes hiigelsuurest poest “midagi head” otsis. Ta ei olnudki laps. Oli hoopis ligi kahe meetri pikkune ja 40aastane mehemürakas! Ja seal need mees ja naine siis astusid – kael õieli, Eesti vististi suurima toidupoe kaubaväljapaneku vahel Ülemiste keskuses –, unistades millestki heast.
Mäletan, et kui kaheksa aastat tagasi üle hulga aja Eestisse jõudsin, ajas Ülemiste keskuses asuv kauplus mind esimesel pilgul lausa naerma. Ma ei olnud kunagi nii suurt toidupoodi näinud! Seda isegi Ameerikas mitte. Mõni aasta Eestist ära olnuna sattusin niisiis poodi, kust ilma kompassita väljapääsu leida oli ja on peaaegu võimatu...
Miks peab üks toidupood ometi nii suur olema, mõtlesin tookord. Ja mõtlen ka nüüd, kuigi eestlastele omase suurushullusega harjub ajapikku ära.
Tegelikult pole meile kõiki neid sadu sorte sinke ja juuste ja mahlu ning tuhandet sorti pudelivett ju tarvis! “Midagi head” kogu selle kupatuse keskelt üles leida on tõesti raske.
1960ndate lõpus olid eestlastele “üle mõistuse hea” sümboliks banaanid. Ning varakevadel värsket kurki osta tähendas veel 70ndatelgi kuulumist väljavalitute hulka. 80ndatel lendasin koos tütrega suviti ainult sellepärast Krimmi, et süüa mureleid!
“Midagi head” tähendas niisiis veel hiljuti midagi väga tavalist, sellist, millest me praegu silma pilgutamata lausa üle võime astuda. Sest mõiste “hea” devalveerub välgukiirusel siis, kui kättesaamatust saab kättesaadav ehk siis tavaline.
Vaatasin selgi aastal Soome televisiooni kaudu otse-eetrist Oscarite galat. Vaatasin järjest seitse tundi südaööst alates ja pean tunnistama, et suutsin sõprade elutoa diivanil pika öö jooksul paar korda ka unne suikuda. Sel hetkel aga, kui üks Soome telekommentaator ütles, et talle tundub, nagu seal Hollywoodis ei olekski tegu päris inimestega, olin ma virgemast virgem! Sest täpselt nii olin jõudnud kogu seda seltskonda vaadates mõni hetk varem juba mõelda...
Kui paar Oscari saanut välja arvata, siis mitte keegi neist kaamera ette sattunud naistest ei kaalunud rohkem kui 48 kilo. Nende kleidid, nende naeratused, kogu nende olek oli nii ühtemoodi, et tundus, nagu oleks tegu robotitega. Ideaalselt ilusate, aga ilma igasuguse hinge ja isikupärata robotitega...
Ning kui siis Cameron Diaz ja Jennifer Lopez lavale jõudes veel korraga ka oma tagumikku demonstreerisid, siis mõtlesin küll, et kogu meie maailm on ainult üks suur kaubamaja! Muutunud on ainult müümise kunst: kui mõnikümmend aastat tagasi oli raske osta, siis nüüd on raske müüa! Ja sellele müümise kunstile kulub nüüd kogu elu ja energia. Kui igav!
Mõtlen õrnusega tagasi ajale, kus kõike, mida süda ja silm ihaldas, saada ei olnud. Kus unistused olid veel elus. Mäletan iga odavat riidekangast, mida Tartu Riia mäe kangapoest osta õnnestus, mäletan kartulisalatit, mida ema igal pidulikumal söögiajal pesukausi jagu valmis lõikus ja kõiki neid läikivaid kuuseehteid, mida olematut taskuraha kokku hoides nääride eel sai koju kantud. Ühe täiusliku õhtu nimel aastas!
Kõige rohkem mäletan aga neid asju, mida sai ilma rahata: karukellade ja karikakarde järele lõhnav heinamaa vanaema juures ning igatsust ilusama ja suurema elu järele. Kuidas see viimane täpselt välja peaks nägema, ma ei teadnud. Küllap nii, mille kohta ma nüüd ütlen, et see polegi päris elu.
Just sellepärast olin eriti õnnelik, kui “Eesti laulu” võistluse võitis Ott. Tema ja Aapo Ilvese kirjutatud laul räägib sellest, mida praeguse üleküllastunud müügimaailma riiulitelt on raske üles leida. See on “midagi head”, ainult et hingele...
