Maire Aunaste: Mis nüüd mina!
See, miks nn elulisi seriaale vaadatakse, on tihti äratundmisrõõm omaenda elust. Minu jaoks on see viimane just vaatamist takistavaks teguriks! Miks ma peaksin sedasama vingumist, pessimismi ja hädaldamist taluma ka õhtuti, kui päeval, päriselus, olen neid kõigega rahulolematuid nägusid juba piisavalt näinud?
Nii piisavalt, et mul pole enam tahtmist ega jõudugi selgitada aastaid järjest raha vähesuse üle nurisejatele, miks ühed teenivad rohkem kui teised. Kuigi ka need teised teenivad tegelikult vähem, kui õige oleks!
Toon ühe näite. Õpetajad meie riigis on alati olnud alamakstud. Ütleme, et nad teenivad 700 eurot kuus. Autojuht, kes seda juttu kuulab, on vihane: nemad pole rahul seitsmesajaga, aga mina pean ära elama viiesajaga!
Arvud ei ole aga kunagi ainult arvud. Iga palgasaaja taga on inimene, kes on kulutanud oma ametikoha kättesaamiseks aega, energiat ja mõistust.
Need, kes peavad päev-päevalt pingutama mitte palga nimel, vaid üha paremaks saamise nimel, teenivad lihttöölistest õigustatult rohkem. Mis aga õigustatud ei ole, on see elu edasilükkamine.
Tulen nüüd kodumaiste seriaalide juurde tagasi. Mul hakkab tavaliselt kohe piinlik, kui pildile ilmub mõni üle keskea tegelane. Tavaliselt naistegelane.
Selliseid naistegelasi suudavad stsenaristid millegipärast välja mõelda ainult kaht tüüpi – turumuti moodi kõiketeadjad ja nii-madalad-kui-muru, et neid pole näha ega kuulda.
Kui kuulda ongi, siis ainult ühest kandist: mis nüüd mina, mulle pole midagi vaja!
Iga vorstijuppi kotist välja tõstes käib üks arutamine ja arvutamine, et mis see maksis ja kui palju see eelmise poeskäiguga võrreldes on kallimaks läinud.
Rahast räägitakse nii palju, et selleks ajaks, kui oleks viimane aeg sööma hakata, on igal normaalsel inimesel isu ja tuju läinud! Televaatajatel kaasa arvatud, nii et ei jää üle muud, kui suurte hüpetega külmkapi juurde tormata...
Need mis-nüüd-mina-tüüpi inimesed ei luba endale elus midagi peale töölkäimise ja äraelamise. Tavaliselt mõtlevad nad ennekõike oma laste peale ja on ammu unustanud, et nad ka ise midagi väärt on.
Kui seesama laps, kelle jaoks elatud on, kutsub oma ema üks kord elus restorani, siis ema loomulikult punnib vastu. Sest kes teab, mis see maksab?! Ja kui siis lõpuks seal restoranilaua taga istutakse, räägitakse ainult hindadest...
Ma pole veel kuulnud, et keegi ütleks: oi kui hea toit! Hõrgutisi kugistatakse nagu paberraha, mis kurku kinni jääb, nii et mul seda vaadates hakkab kahju tervetest põlvkondadest, kes pole osanud elu nautimist elu jooksul ära õppida.
Mõelge oma tuttavate peale – kui palju on neid inimesi, kes juba enne oma sünnipäeva hakkavad kõigile lähedastele sisendama, et “ärge minu peale küll kulutage!”.
Elu kulutab meid iga päev. Seda ka siis, kui me muud ei teegi, kui kokku hoiame. Muidugi on tark tegu vanadusele mõeldes raha kõrvale panna. See aga ei tohiks tähendada, et te ka kogu elu endast eemale tõukate! Kui teil endal suuri võimalusi ei ole, siis ärge rikkuge oma lähedaste rõõmu teile rõõmu teha!
Ka kõik need seriaalide kirjutajad võiksid aru saada, et me ei ela enam möödunud sajandi 70ndates, kus suurim delikatess poes oli Otdelnaja vorst. Lubage oma tegelastel ajas edasi astuda, siis on sellest ehk kasu ka vanemaealistel vaatajatel, kes on harjunud võtma televisioonist eeskujusid! Eeskujud võiksid olla need, kes on osanud koguda mitte pangakontole, vaid oma hinge, nii et jagamiseks jääks sealt üle vaatajatelegi...
