Mitte ühtegi! Vaatasin kohe hoolega, et millised need metsad siis on ja kokkuvõtlikult võib öelda, et tavalised liigirikkad metsad. Ja ma ausalt öeldes ei imestagi, sest hea peremees hooldab oma metsi nii, et teeb harvendusraiet ega lase sellel üle kasvada nagu Eestis aastakümnete jooksul paljude metsadega on juhtunud. Kindlasti on kunagi tehtud ka lageraideid ja jäetud püsti mõned seemnepuud, mille tulemusel siis täna ilusaid metsakeskkondi näemegi. Ütlen veel, et ma ei välista, et kusagil Soomes või Rootsis on ka nn puupõllud, aga neid ei ole sel juhul nii palju, et mul oleks õnnestunud neist ühtegi selle 870 kilomeetri jooksul näha.

Rootslased käivad metsas marju korjamas ja jahil

Ma ei tea, kust igasugu müüdid alguse saavad, aga kuidagi nad tekivad ja ega minu praegune kirjutiski nende levikut pidurda. Tegelikult tahtsin selle looga ära klaarida hoopis ühe teise müüdi, mida viimasel ajal olen kuulnud - nimelt, et Rootsis on inimesed nii looduskaugeks muutunud, et kui Eestisse satuvad, siis imestavad kui näevad, et keegi metsas marju julgeb suhu pista.

Tegelik elu näitab siiski hoopis midagi muud, nii et kui keegi siit Euroopa rahvastest on põlised kütid ja korilased, siis need on rootslased. Igal sügisel, täpsemalt septembris, kaovad Rootsi mehed nädalaks metsa põdrajahti pidama. Nendest meeskolleegidest, kes minul paarikümne aasta jooksul on olnud, on üle poole igal sügisel Põhja-Rootsi põdrajahile sõitnud. Ma ise sõidan enamasti just septembris Rootsis elava tütre juurde, et olla seal kui pereisa nädalaks metsa jahti pidama läheb. Ja sealiha sööb mu vanema tütre pere vaid korra aastas – siis kui Eestis käib. Sest igal sügisel täidetakse sügavkülmik värske põdralihaga, nii et poest see pere liha iial ei osta. Lisaks on alati sügavkülmas ka pereisa püütud prisked lõhed.

Rootsi metsad on täis seeni, mustikaid, murakaid, pohli ja neid inimesi, kes igal sügisel oma sügavkülmad marju täis nopivad, on ikka väga palju. Ka moosi keetmine on tavaline, eriti pohlamoosi, mida Rootsis on kombeks liha kõrvale süüa. Muidugi ei tee seda kõik ligi kümme miljonit Rootsi elanikku, nii nagu ka Eestis ei torma igal suvel 1,4 miljonit inimest metsadesse marjule, aga harjumus ise marju ja seeni korjata, on väga levinud. Ka see on tavaline, et kui elatakse looduse rüpes, siis teenitakse omale marjakorjamisega lisa. Tean näiteks üht Põhja-Rootsis elavat loomeettevõtjat, kes igal suvel liitrite viisi murakaid korjab ja kokkuostu viib.

Rootslane on väga praktiline inimene ja samas ka väga keskkonnateadlik. Puhas toit oma maa metsast ja veekogudest on talle oluline, ta tõesti oskab seda väärtustada. Nii et kui keegi kunagi peaks veel ütlema, et rootslased on maalähedasest elust võõrdunud, siis ärge uskuge seda. Mulle endale meenub sellega seoses üks teine müüt varasest lapsepõlvest – nimelt, et Rootsi on nii puhas maa, et seal polevat isegi lautades kärbseid. Mu ema uskus seda vist päris siiralt ja kuna olin kodust sellise teadmise kaasa saanud, siis vaatasin esimest korda Rootsis lauta sattudes imestusega, et näe, isegi Rootsis on kärbseid!