Margus Mikomägi: Järjepidevus. Sest teist Eestit ei ole
Ajastasin oma kirjutamist meelega nii, et märkisin üles asju, millest tahaks pikemalt kirjutada. Üksjagu meie aja ikoone ja mõttejuppe, mis edasimõtlemist vajavad. Nüüd edasi tegutsedes mängib mu arvutis televiisor. Rahvusringhääling alustas just otseülekannet Tartu lauluväljakul toimuvast öölaulupeost "Järjepidevus", millega tähistatakse nii Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva aastat kui ka 25 aasta möödumist Tartu X muusikapäevadest.
Seda saab nimetada ka isiklikuks eksperimendiks, et kuidas suurkontsert mu meeli mõjutab. Veebis vaatajaid 1444, ütleb arvuti. Saatejuhid ei julge öelda, kui palju inimesi on lauluväljakul, aga pilt näitab, et väga-väga palju.
"Rõõm on ülev õnneläide..."
Mõtlen euroliidu hümnist, aga nemad seal Tartus laulavad samal viisil hoopis Hando Runneli sõnadega (laul "Öö lõhnab"), et ülikool hakkab maa põhja vajuma.
Mulle meenub seepeale pealkiri ühes netiportaalis: "Kongo Demokraatliku Vabariigi vangikongist leiti surnuna Norra sõdur". Mul ei ole enam siniseid esmaspäevi. Ometi... Norras on kuningriik, Eestis on vabariik, Kongos lausa demokraatlik vabariik. Kõikjal on demokraatia. Me elame ajal, kus Kesk-Aafrikas asuva demokraatliku vabariigi vanglast leitakse Euroopa kuningriigi surnud sõdur. On XXI sajand.
Ansambli Fix lugu hakkab kõlama just siis, kui loen parasjagu üht oma varasemat teksti. Tuleb ennast tsiteerida... Juunis kirjutasin siinsamas: "Maailm lekib, Eesti riik on juba kaelani rabalaukasse vajunud. Suu lahti tegemine tähendaks uppumist või..."
Paides tehti nüüd nädalavahetusel suu lahti. Festivalivormis grilli ja pilliga on demokraatlikul maal kõik lubatud. Küsisin hiljuti Venemaa kuulsalt teatrimehelt, kuidas neil on, kas saavad nad seal ka kõike öelda, mida mõtlevad. Ta muigas ja teatas, et sõnade tegemise eest, jah, vangi ei panda. Pannakse hoopis selle eest, et oled varas, seaduserikkuja, midagi kriminaalset ikka leitakse... Vaatan vilksamisi telepilti ja nendin, et Rein Langil on uus vest.
Mõtelda, kui palju olen viimase 25 aasta jooksul lugenud ja kuulnud kohtu all olevatest riigijuhtidest, kes varastanud või tapnud või käskinud tappa. Rein Lang oli 25 aastat tagasi ikka väga noor. Kaamera jookseb üle inimeste ja peatub Tartu linnapeal. Muidugi...
Venelasest teatrimees rääkis ka, et nii suur inimeste lahkumiselaine kui praegu oli Venemaal viimati 1917. aasta eel ja järel - intelligents lahkub. Sama juttu rääkis Bulgaaria dramaturg, öeldes, et bulgaarlased lahkuvad oma maalt ja peagi on see rahvas omal maal vähemusrahvas. Oh-jah.
"Mulle tundub, et täna ma ei skoori," laulab keegi Tartus. Ja Sandra Nurmsalu, kes 25aastane, räägib neist noortest, kes Eestist lahkuvad. Ütleb, et lahkujatel on hinges kurbus. See jutt tüdruku suus on liigutav. Ta ütleb, et lahkumine teda hirmutab. Mind hirmutab ka. Kuidagi ühevanused oleme nendes asjades.
"Kaks tüdrukut lähevad..."
InBoili laul Tartus saab seekord kokku mu mõtetega Raplast ja me maakonnast. Sellest, kuidas nii umbes 15 aastat tagasi arengukavadesse ilmus lause, et Tallinna ligidus on meie pluss ja miinus. Neegrite harimiseks välja mõeldud SWOT-analüüs oli siis just meiegi arutlejate pähe ja tegevusse ilmunud.
Telepildis on nad kinni püüdnud Siiri Sisaski, kes ju siit, Raplamaalt. Tema küsib, mis hetkeni me eestlasteks jääme. Kuni lõpuni? Ja see lõpp ei tohiks olla surm, me oleme eestlased maailma lõpuni. Korraks unustan kontserdi ja oma loo.
Aga pealinna läheduse plussi ja miinuse mõtet ilmselt olen oma kunagises ajakirjanikuametis lehvitanud minagi. Võimendasin seda, uskudes, et see viib me maakonda otsuste tegemisel edasi. Kuni enam ei uskunud ja tajusin, et see on võimul olijate suus sõnakõlksuks, mida ilus kuulata, aga mis ei pane kedagi tegutsema, otsustama, vastutama.
Lauri Saatpalu laulab, et südames on kõigil soov anda tõbrastele kaigast. No on jah. Raplamaal on nagu igal pool ja see teeb kurvaks. Eestis on nagu igal pool ja see teeb kurvaks niisamuti. Loodan, et see ei ole järjepidev. AK esiuudis ütleb, et tulumaksuvaba miinimum peaks tõusma.
"Me võtame tulumaksu neilt, kes saavad palka alla elatusmiinimumi. Kas see on eetiline?" küsib pankur Indrek Neivelt. "Kõik erakonnad on nõus sellega, et miinimumpalk peab tõusma," ütleb saatejuht. Ja siis algab häma: ühed arvavad nii, teised naa ja kolmandad kolmandat moodi. Pidev tulumaksuvaba miinimumi tõus aastate kaupa.
Ma maksin telemaja vastas asuva hotelli baaris suure tassi kohvi eest neli (4) eurot. Tegin näo, et see mind ei tapa. Hiljem küsisin naise käest ja sain teada, et selle raha eest saab poest paki päris head kohvi. Ja mina mängisin rahameest, asja eest, teist taga. Aga just sellised me oleme. Ma ei ole kindel, kas ma sinnasamma sattudes täpselt samamoodi ei käitu ja kohvi eest viit eurot ei maksa.
Egiptuses võib sõda alata, ütleb me välisminister, mis siis, et seal tapetakse, sõjaks võib minna. Mõtlen, ülekohtuselt muidugi, mu jaoks pole vahet, kuidas tapmist ja vägistamist nimetatakse, kas mässuks, terrorismivastaseks võitluseks või sõjaks.
Ott Lepland ütleb: "Kuula"
Telepildil kappavad mööda laulukaart hobused. Seost pole, aga mõtlen, kuidas meisse on programmeeritud see, et sõnad lähevad lahku tegudest. Olin siis 18 ja aasta oli 1974, kui Kalju Komissarov lavastas Noorsooteatris Mati Undi näidendi lahkumistest, pealkirjaga "Good-bye, Baby". Seal olid sellised stseenid nagu "Sõnad lähevad lahku tegudest", "Odysseus lahkub nümf Kalypsost", "Õpilane lahkub koolist", "Külaline lahkub külast", "Kolleeg lahkub kolleegist", "Naine kaotab häbitunde", "Che Guevara lahkub Kuubalt", "Deklamaator kaotab tasakaalu", "Rott lahkub uppuvalt laevalt", "Näitleja kaotab pea", "Parzival lahkub nõiutud lossist", "Lendur lahkub lennukist", "President Allende lahkub elust".
"Kuula" lõpeb, noored neiud skandeerivad "korrata, korrata, korrata"... Ott laulabki uuesti.
Kalju Komissarov aga rääkis mulle paar aastat tagasi antud intervjuus: "Lugu koosnes monoloogidest, sketšilaadsetest juppidest. Mati küsis, kas sellist asja saab üldse lavastada. Mina õhutasin takka, et nii tulebki kirjutada, ja nii ta sündis. Algselt oligi pealkiri "Lahkumised ja kaotused". Siis tollane kultuuriminister leidis (jutt käib aastatest 1974-1975 - M. M.), et see ei ole õige pealkiri, et surma maitse on suus asjal. Kui siis pakkusime "Good-bye, Baby!", hüüdis ta: "Vooh!" Suur pull ju! Ega siis keegi tollal ei mõelnud, et tegu on inglise, Shakespeare'i keelega. Inglise keel oli jänki keel ja see pealkiri oli ikka selles kontekstis."
Nad Tartus laulavad me ilusas keeles ja laulavad ikka hästi. Hetkel on noorte kord.
Laulab Lenna Kuurmaa, kui mõtlen sotsiaalsest entroopiast. Ülo Vooglaid ühes oma loos kasutab seda mõistet. Ta ei seleta seekord, mida see tähendab.
Mulle meenub selle sõnapaariga seoses inimhooleta, võssa kasvav aed. Et kui peremees näiteks sureb, siis ei lähe paari aastatki, kui hoolitsetud aias kasvab võsa, umbrohi ja nõgesed.
Professor, ma arvan, pidas silmas võssakasvanud ühiskonda. Et kui pole inimesi, kes järjepidevalt ja omakasupüüdmatult me riigiaeda hariksid, siis kasvame võssa. Või oleme juba seal? Lenna laulab: "Mina jään". Tean, et mina ka, sest teist Eestit ei ole kohe kusagil.
"Kaunistagem Eesti kojad"
Olen mitu kuud mõelnud ja kirjutanud lugu sellest, kuidas ma ei armasta stereotüüpsust, keskpärasust ja klišeid, kuidas ülitolerantsus mind oksele ajab. Ja ometi käib iga kord, kui sest mõtlen, läbi pea ka mõtete rida, mis kinnitab, et kõik see, mida ma ei salli enda ja ennast ümbritseva juures, hoiab meid elus. No seesama kulunud tõde, et keskmised koju tulevad.
Öölaulupidu jätkub, mitte keegi ei ole saatejuhtidele veel kirjutanud, et laulud lähevad tegudest lahku. Äkki see tõesti hoiab meid ja äkki seda kirja ei kirjutata. Me lauludel on vähemalt sel kontserdil väga oma nägu ja vägi.
Imemaa ikka küll, kus ühel laval eestlased Riho Sibul, Mari Pokinen ja eestlane Vene vürst Peeter Volkonski, kes laulab end Poola kuningaks pidanud luuletaja Juhan Liivi luuletust, bändiga, mille nimi Rosta Aknad. Kunst on suurem kui elu nagunii. Ja "Järjepidevus" kulgeb uue päeva öösse.
