Mul läks mõte kõigepealt uitama oma ujuma õppimise aegadesse. Olen pärit Pandivere laelt, kus veekogudega pole priisata. Nii oligi mu esimeseks supluskohaks Einmanni raba servas olev vana turbaauk, mida Maa-ameti kaartidel Jaama-Halja järveks kutsutakse. Me jaoks oli see Halja auk. Vesi oli turbane ja vähese läbipaistvusega. Me jaoks põhjatu, aga kaldamätastest andis kinni haarata. Lisaohuks veel rabarajal aeg-ajalt vonklevad rästikud.

Eks lapsed olegi tavaliselt ujuma õppinud kodule lähimas veekogus. See võib olla tiik, oja, suurem kraav, jõgi, järv või merigi. Linnalaste puhul võib selleks kohaks olla bassein ja tore, kui sinna juurde on käinud treener.

Eestimaal on umbes poolsada ametlikku supluskohta ja eeldada võib, et enamus praktiseerib veemõnusid väljaspool neid supluspaiku. Vaatame siiski neid supluskohti. Vabariigi valitsus on kümmekond aastat tagasi võtnud vastu määruse, milles kirjas nõuded supluskohtadele ja suplusveele.

Supluskoht peab olema ohutu ja vesi vastama ettenähtud mikrobioloogilistele nõuetele. Nii on näiteks sätestatud, et heitvee suubla ei tohi olla supluskoha territooriumile ja selle välispiirile lähemal kui 200 meetrit ja supluskoha teenindamiseks ettenähtud ehitised ja rajatised ning nende sihipärane kasutamine ei tohi halvendada suplusvee kvaliteeti. 200 meetrit, mitte 20 kilomeetrit! Heitvee juhtimise nõuete kohaselt ei tohi heitvee juhtimine veekogusse halvendada selle seisundiklassi.

Faecalis, faceium ja teised

Soole enterokokid ja Escherichia coli on need bakterite rühmad, mille arvukus on tähtis suplusvee puhtuse seisukohalt. Põhilised inimesele patogeensed enterokokid on Enterococcus faecalis ja Enterococcus faecium. Fekaalse mõistet pole vist tarvis hakata rohkem avada, võimaliku kõhutõve olemust ka.

Supluskoht klassifitseeritakse kvaliteedilt "halvaks", „piisavaks“, „heaks“ või „väga heaks“. Kui supluskoha kvaliteet on halb, siis ikka ilmselgelt kusagil mingi „sitt“ voolab“.

Tsüanobakteritest ehk sinivetikatest peaks ka olema inimesed kuulnud. Nendeorganismide vohamine on tavaliselt seotud toitainete rikkusega veekogus ja teatud ilmastikutingimusega. Nii võib interneti otsingumootor viia Harku järveni, aga ka Hiiumaa randadeni. Sinivetikate õitsemist näeb palja silmaga. Tegu on kas õlilaadse kirme või rohekaks, aga ka punakaks värvunud veega.

Vetikamürgistuse peamised sümptomid on peavalu, palavik ja seedehäired, raskematel juhtudel aga kõhulahtisus, oksendamine ning teadvushäired. Üldjuhul mööduvad haigusnähud 24 tunni jooksul. Sagedamini tuleb kaebusi ujujatelt, kes mõne aja jooksul, pärast suplust sinivetikaid sisaldavas vees tunnevad nahal kipitust ja sügelust, harvem võib see väljenduda ka allergialaadse lööbena.

Seetõttu soovitatakse pärast ujumist end puhta veega üle loputada. Veel mõistlikum oleks aga sinivetikate vohangu ajal jätta üldse vette minemata. Ilmselt keegi kalda äärde kokku kantud vetikamassi otse ei sukeldugi. Seega sellisesse vette ma ei saadaks omi lapsi ka.

Radionukliidid, dioksiinid ja teised

Loogiline on see, et joogivesi ja suplusvesi on erineva kvaliteedinõuetega. Ütleb ju nimigi, et joogivett me kasutame joomiseks, mille tõttu ta igapäevaselt me organismi satub ja sellele mõju avaldab, kui mingeid elemente on üleliia.

Kloor, raud, fluor, radionukliidid, dioksiinid, alumiinium, plii, kaadmium, mangaan, väävelvesinik, kaltsiumi-ja magneesiumisoolade liigsed kogused võiks olla tervist kahjustavateks näideteks. Suplusvee puhul me selle pidevat neelamist ei eelda. Seda võivad küll aeg-ajalt teha lapsed, aga see kokkupuude on lühiajaline ning lõpeb eeldatavasti lihtsalt läkastamisega.

Veekogude puhul me räägime ka veekogu ökoloogilisest seisundist, ehk veekogu sobivusest organismide elukeskkonnaks. Jõgede kvaliteedieesmärgid Eestis on seotud elutingimuste sobivusega kalade, puruvanade, ubalehtede ja ränivetikate jaoks.

Merevee kvaliteedieesmärgid aga lähtuvad põisadru, rannakarpide, merikilgi, lesta ja lindude huvidest. Mängu tulevad sellised faktorid nagu toiteainete kontsentratsioonid, hapnikusisaldus ja läbipaistvus. Kui sogases vees saab ujuda küll, siis fotosünteesiks on vaja päikese juurdepääsu näiteks põisadrule.

Kannatab ujuda küll

Me suplemisvajaduste rahuldamise seisukohast pole neil näitajatel mingit suuremat tähtsust. Pinnavee kogude ökoloogilist seisundit hinnatakse samuti klassiti ja vahemik on väga heast väga halvani. Kui veekogu seisund on ökoloogilises mõistes kesine või halb, kannatab seal veel ujuda küll. Kindlasti ujutakse suviti ka Jägala jões, allpool Kehra paberivabrikut.

Seega, kui nüüd kuidagi üldistada, siis tegelikult kannatab enamuses meie pinnaveekogudest supelda nii täna kui tulevikus. Seda ka Tartus. Kas Anne kanali seisund ka paremuse poole muutub, ei oska lubada. Oluline on aga tundmatus kohas mitte pea ees vette hüpata. Seda ei maksa teha võõras kohas ka jalad ees. Eriti on see õpetussõna asjakohane poiste puhul.

Presidendi nooremad lapsed aga ju pojad on. Statistika kohaselt tüdrukutega taolisi õnnetusi juhtunud pole. Peagi saabub kevad ja sellele järgneb suvi, siis võib sulejope seljast visata ja veemõnusid nautida.