Poliitiku puhul on oluline sõnumi võimalikult lihtne edastamine. Olen seda vähemalt ühel juhtumil edastanud liigselt läbi lillede, sõnumi lugejad on aga seda pidanud otsekohaseks ja solvavaks. Jutt käib Pomerantsi tööstusepuudumise erimaksust lõunaeestlastele.
Lõunaeestlaste (loe kagueestlaste) erimaks ongi tulekul. Selle nimi on toetus. Riik nimelt hakkab sarnaselt Ida-Virumaaga Kagu-Eesti tööandjatele peale maksma (toetama tööandjaid) pikaajaliste töötute töölevõtmisel omapoolse palga toetusega.
... õnneks kaasnevad ettevõtlusega ka töökohad.
Töökoha loomise toetust on kavas maksta tööandjatele, kes loovad kahe kuu jooksul vähemalt viis töökohta. Et soodustada eelkõige töökohtade loomist, mille panus piirkondade majandusarengusse oleks suurem, toetatakse ainult neid töökohti, kus makstav töötasu on vähemalt poolteistkordne alampalk, mis 2018. aastal on 750 eurot.
Põlevkivienergiale keskenduval keskkonnapäeval augusti lõpus leidis Marko Pomerants, et Lõuna-Eesti ja Tartu linn tuleks maksustada ja suunata saadud raha Ida-Virumaa arendamiseks, kuna Lõuna-Eestis olla ülikool ning tööstust pole sinna tarvis.

Mis mind siis umbes kuu aega tagasi käivitas ja lõpuks minusuunalise sõimurahega päädis? Rikkust (loe äraelamisvõimalusi) tekib lihtsustatult vaid ühel viisil. Sul on pakkuda toodet või teenust, mille keegi on nõus ära ostma. See võib tähendada UNESCO kultuuripärandi kuumaks kütmist (loe: suitsusaun) ja selle ukse raha eest avamist või professionaalse setona äraelamist. Korralikult köetud suitsusaun ongi võimas tervishoiuteenus. Tean, sest oman tasuta ligipääsu!

Setona äraelamisel on muidugi abiks eelnevad õpingud Värska või mõnes muus laste muusikakoolis. Toodete tootmise näiteks olgu palgi nii pikaldane saeraamis keerutamine, et ainult saehääl kasutamata jääb (loe AS Toftan). See pole seal kogu aeg nii olnud, vana Rootsist toodud saeraamiga küll alustati, aga tänaseks päevaks on jõutud kaasaegse tehnoloogia kasutamiseni. Headeks arengunäideteks on Arcwoodi kaubamärgi all liimpuitu tootev Peetri Puit OÜ Põlvas või UPM-Kymmene Otepää AS Vineeritehas Valgamaal.
Harjumaa põldudel veel ehitusruumi on.

Loomulikult nii nagu igas Eestimaa piirkonnas, on ka Lõuna-Eestis riigi – ja omavalitsuste töökohti. Võtame näiteks kaitseväe. Ma ei lobise välja mingit riigisaladust kui ütlen, et Tartu- ja Võrumaal pakub Kaitsevägi tööd suurusjärgus kahesajale mitte kaitseväelasest inimesele. Kaitseväelased oma peredega pealekauba. Selle taustal on uudiseid jälgides kummastav kogeda, et Võru valla Kose aleviku teatud majaomanikud räägivad Kuperjanovi pataljoni autode seisuplatsi rajamise puhul oma kinnisvara hinna langusest või mõnel teisel kogunemisel soovitatakse harjutusväljaku rajamise asemel Ida-Virumaal laskeharjutustel käia. Mõelgem sellele teoreetilisele päevale, kui otsustataks Kuperjanovi pataljon Võrust ära kolida. See oleks väga kurb päev sellele piirkonnale.

Avalike sektori töökohtade maale kolimine on üheks selle valdkonna meetmeks, aga inimesed tagasi juurte juurde väga ei kipu, kui siis suvise puhkuse ajal. Seega tuleb ennekõike panustada lisaväärtust loovatele töökohtadele. See on kõige parem viis. Eriti kui ettevõtja huvi olemas. Ikka kuuleb seisukohavõtte, et kasum voolab vähestesse taskutesse ja mis me sellest saame. Nii kasum, kui pankrott saab puudutada neid, kes oma raha või laenuraha investeerivad. Kes ei panusta, ei saa ka kasumit eeldada, õnneks ei lähe muidugi pankrotti ka. Üks vägagi tuntud ettevõtja on öelnud, et ettevõtja eesmärk pole töökohti luua vaid ikka kasumit teenida. Õnneks kaasnevad ettevõtlusega ka töökohad.
Töökohtade eest võitlemine peab olema esimene kogukonna reaktsioon.

Milliseid töökohti oleks Kagu-Eestis vaja? Seoses Väimela kanaladebatiga loen, et kanala see küll ei ole, sest vaja on innovaatilisi töökohti. Kindlasti neid ka. Ma arvan, et vaja oleks laudade staabeldaja (loe laudade virna laduja) töökohti, kus saaks 1000 eurot palka ja kus võiks kohale ilmuda, kui tuju tuleb. Selliseid aga pole pakkuda. Selle arvamuse taustaks on hiljaaegu uudistes olnud lugu sellest, kuidas otsitakse kivipaigaldajaid Võru keskväljakule. Vahel leitaksegi, aga siis jälle kaovad ära. Põlva sai õnneks oma kena keskväljaku valmis ja sellest loodetakse abi piirkonna arenguks. Nüüd tuleb veel majad ümber ehitada ja sinna inimesed leida. Üldiselt pole Kagu-Eestis töökohtadega priisata. Vaadates töötukassa kodulehelt, keda otsitakse, siis ülearu neid variante pole, või kui on siis, ei pruugi töö oodata Võrumaal vaid mandri ja saarte vahel liikuval parvlaeval Tiiu näiteks.

Piirkonnas on suurusjärgus 3000 töötut ja keskmiselt üks lahkuja päevas. Harjumaa põldudel veel ehitusruumi on. Suhteliselt lihtne on muretu olla, kui endal on töö olemas ja kõik korras, aga vaja on vaadata ka oma krundi põhjatuult varjava kuuseheki taha. Seal ei pruugi sama olukord olla või siis on pilku avardav. Tuues uuesti mängu tööstusliku Ida-Virumaa, siis sinna plaanitakse Alutaguse Rahvusparki. Kohtla-Järvest Kanteri halvemate päevade kettaheite kaugusel asub SPA teenustega Saka mõis või miks mitte mainida Toilat, mis võiks olla Värska, kui tervistuskoha alternatiiv.

Muide Põhja- või Kesk-Eesti loodus (loe: keskkond) on samade regulatsioonide järgi kaitstav kui Lõuna-Eestis välja arvatud ühe meelde tuleva erandiga. See puudutab väetamist põllumajanduses kuna erinevalt Lõuna-Eestist ei ole paesel aluspõhjal ja õhukese pinnasega maadel põhjavesi looduslikult reostuse eest nii hästi kaitstud. Veekogudesse jõudev heitvesi ei tohi veekogu ökoloogilist seisundit halvendada nii Liivi- kui Eestimaal.

Tselluloositehase arutelu on suurele osale inimestest hoomamatu ja selle ülesandega mittehakkamasaamist ühele keskmisele inimesele ette heita ei saa. Töökohtade eest võitlemine ja vaatamine kuidas saab, aga peab olema loomulik ja esimene kogukonna reaktsioon. See eelnev lause ongi kogu selle loo kõige olulisem minupoolne mõte algusest peale. Igakord tõesti ei saa, või ei saa soovitud mahus, aga oma ninaotsast tuleb kaugemale näha.

Kagu-Eestile on koostatud valitsusepoolne tegevuskava. Mis me sealt leiame? Jätkatakse sobivates kohtades ettevõtlus- ja tööstusalade rajamist ja edasiarendamist ning luuakse tööstusparkide arendamise sihtasutus Ida-Virumaa eeskujul. Jälgitakse piirkonnas kutsehariduse andmise vastavust tegelikele tööhõive prognoosidele ja koolitusvajadusele. Toetatakse naaberpiirkondade keelte (läti, vene) õpet kui üht vajalikku oskust ettevõtluseks ja edukaks tegutsemiseks paljudel elualadel piiriäärses piirkonnas. Arendatakse Võru Kutsehariduskeskust, Valga Kutseõppekeskust ning Räpina Aianduskooli kui omal alal tugevaid piirkondlikke õppeasutusi, samuti riigigümnaasiume Võrus, Valgas ja Põlvas. Toetatakse sisekaitselise õppe võimaluse pakkumist Kagu-Eesti maakondades. Toetatakse kaugtöö võimalusi, eelkõige arendades IT-taristut jne.

Palju see kõik töökohti loob? Selleks kõigeks aga peab olema inimesi, kelle jaoks ja kellega seda edukalt teha saab, kes piirkonnas perspektiivi näevad. Kavatsen piirkonna arengutel silma peal hoida ja piirkonna eest seista edaspidigi. Mul on seal huvid, perekondlikud muide.