“Millal koju tulete, me ei jõua teid ära oodata,” tahab vanaema kõigepealt kuulda.

“Meie ka ei jõua enam oodata. Aga takistusi on päris palju. Üks vulkaan hakkas tossama. Vähe sellest – paduvihmad ujutasid jõed üle. Lennukid kahjuks ei lenda, aga ega siit millegi muuga ka ära ei saa,” kuuleb vanaema vastuseks.

“Kas lapsukesed Juanita ja Miguel on ikka terved?” muretseb vanaema. “Terved! Juanita õppis ära eesti keeles jõululaulu “Sõitsid saanid, sõitsid reed!”. Ise pole muidugi lund veel näinudki, aga tahab kindlasti näha. Miguel! Tule ja tee vanaemale oma üllatus ära, mine tea, millal me kohale jõuame.”

Väike kakaokreemi värvi näoga kräsupea seab end rõõmsalt ekraani ette istuma ja huuli torusse sättides püüab kõigest hingest meenutada õpitud lauset: “Kali, kali, vanamaa, haad utt aastat!”

“Tubli poiss, Miku!”

“Memm, räägi õige lähemalt, mis seal Eestimaal toimub? Ega sellest netist kõike teada saa.”

“Maailm on rahutu, ja ega meilgi teisiti ole,” ütleb memm. “Kes riigipiruka juures, ei taha suutäitki teisele anda. Aina purelevad. Muidu on hästi – leib ja leivakõrvane laual.

Mis me teile lauale paneme, kui ükskord Eestisse jõuate? Kas verivorsti, seapraadi ja hapukapsaid ikka sööte?”

“Kulla memm, mul käivad juba ammu neelud nende järele. Pohlamoosi ja hapukurki ka tahaks, ja musta leiba muidugi. Naisukese ja lastega on teine lugu. Nemad on rohkem puu- ja juurvilja peal.”

“Pole hullu, meil on ka poeriiulid rohelist täis. Ärgu selle pärast küll kartku, nälga ei jää siin keegi.”

“Tahaks nii väga Eesti teatreid näha, kontsertidel ja näitustel tahaks samuti käia. Ka uute raamatute järele igatsen. Kuulsin, et Tartu Ülikooli emeriitprofessorilt on ilmunud “Teekond maailma ääreni. Kuidas kreeklane Pytheas oma imelisel teekonnal 2300 aastat tagasi Eestimaalt Ultima Thule avastas”.

Räägi jõuluvanale – ehk kingib selle raamatu ilusa salmi eest. Kuule, memm, mis teil nende pääsukesevärvides lennukitega juhtus, et enam õhku ei tõuse?”

“Mis ma oskan öelda. Tuleb nii välja, et päälikud pillasid isekeskis, kuni näpud olidki põhjas ja võlad kaelas.”

“Lugesin, et teil ju miljonäre kümnete kaupa. Miks nad lasid sellel sündida?”

“Ära kallil jõuluajal oma tuju riku, kui tuled, küll siis saad teada. Ma räägin teile parem midagi lõbusamat, näiteks Rakvere linna jõulukuusest, mäherdust te keegi varem näinud pole.

Ehk mäletate, et eelmisel aastal oli Rakverel jõulupuu samuti isemoodi olemisega – lauajuppidest kokku pandud puusepatöö.

Tänavune on aga veelgi erilisem. Kunstnikuisand lasi linna pealt 121 vana akent kokku korjata, et need siis kuuse moodi püramiidina üksteise otsa laduda. See on lausa akendega jõulupuu, aknad on värviga kirjuks võõbatud ja aknalaudadele on inimlapsi, preilisid, poisse, koeri ja kasse maalitud.

Juba on kuulda, et isegi laia ilma peal on eestlaste kuusk nii mõnelegi silma jäänud. Küllap teiegi lähete seda vaatama, kui ükskord siia
jõuate.”

“Kindlasti läheme.”

“Kuule, Joosep! Janel on ka teile jõululuuletus tehtud, las ütleb ära.”

“Päkapikupoisu teel, et teil rõõmus oleks meel.

Kingituseks lumepall, laste naer ja talvetrall.”