Tegelikult pole metsa pruukijate leer sugugi ühtne. Siin on nii tugeva keskkonnateadlikkusega omanikke, kes majandavadki omanikutndega, kui ka puhtalt äriliste huvidega inimesi-organisatsioone. Sama moodi on keskkonnakaitsjate hulgas nii romantilisi aktiviste, kui keskkonaküsimustes vägagi kodus teadlasi.

Rindejoon jookseb hoopis mujal ning tegu on väärtuskonflikidel põhineva kultuuride kokkupõrkega.
Ühel pool on looduse ja eluviisi vastastikkust lõimumist väärtustavad inimesed, kelle eesmärgiks on traditsioonilise kultuuri järjepidevus ja elusus. Nende vajadus on muuhulgas ka “saastavaba” elukeskkonna edasipärandamine järglastele. Selle pinnalt võitlevad nad säästliku elukorralduse avaldumise eest inimeste tegudes ja tegude tagajärgedes.

Teisel pool on inimesed, kelle väärtusaluseks on kasum. Kasum on seda suurem, mida väiksemad tootmiskulud. Massivne harvesteriga lageraie on loomulikult kasumlikum, kui teised meetodid. Samuti ei kuulu selle väärtussüsteemi põhisesse maailmapilti keskkonasäästlikkus. Mets on lihtsalt rikkuse kättesaamise vahend.

Ja nii need kaks leeri elavad erinevates reaalsustes ning dialoogi ei saagi tekkida. Sest oleme ausad – metsatöösturid väga ei kuula “elustiiliomanike” arvamust ka.