Miks sai pühapaik raielangiks
Raietöö toimus Rebala muinsuskaitsealal ning ametnike kooskõlastusel. Ükski asutus ega ametnik pole seni tunnistanud, et see tegu oli vale.
Kas see tähendab, et Eesti riik tunnistab vaikides, et põlisrahva hiite ja teiste looduslike pühapaikade hävitamine ning inimeste pühadustel tallamine on õiguspärane ja kõlbeline?
Maardu hiiemetsa küttepuudeks raiumine pole ilmaime ega üksikjuhtum, vaid osa suuremast probleemide hulgast. Samas ei saa öelda, et hiite uurimise ja kaitsega poleks Eestis tegeldud.
Juba nõukogude ajal on ajaloolisi looduslikke pühapaiku muinsus- või looduskaitse alla võetud. Ometi puhkeb viimasel ajal vähemalt kord aastas mõni skandaal seoses hiiekohtade hävitamisega, käiakse kohut jne.
Milles asi? Eesti paistab Euroopas silma ajalooliste looduslike pühapaikade arvukuse poolest. Neid on meil teadaolevalt üle 2500 – hiied, ohvrikivid, allikad, pühad puud jms.
Kuid ajaloolised looduslikud pühapaigad erinevad muudest kaitstavatest objektidest selle poolest, et nad kuuluvad korraga mitmesse valdkonda. Sellepärast ongi neid võetud kord muinsus-, kord looduskaitse alla.
Looduslikud pühakojad
Probleemi lahendamiseks moodustati 2005. aastal kultuuriministri käskkirjaga töörühm, mis kaardistas looduslike pühapaikade hoidmise ja uurimisega seotud valdkonnad ja probleemid ning valmistas ette eelnõud arengukava algatamiseks.
Järgmise aasta lõpus alustas uus töörühm arengukava koostamist, mis kinnitati 1. aprillil 2008. Arengukava tõdeb, et looduslike pühapaikade kaitse korraldamist on pidurdanud vastava mõiste puudumine muinsuskaitseseaduses ning et loodusväärtuste kaitsele keskenduv looduskaitseseadus ei taga pühapaikade säilimist.
Peetakse loomulikuks, et maausulised viivad hiites läbi oma usutalitusi. Seetõttu tuleb põhiseaduses sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt tunnistada eesti põlisrahva looduslikud pühapaigad sakraalobjektideks sarnaselt mujalt meile jõudnud uskude pühakodadega.
Kuigi arengukava näeb muu hulgas ette pühapaikade õiguslike küsimustega tegeleva töörühma moodustamist, pole seda tehtud. Ka ei ole kultuuriministeerium moodustanud looduslike pühapaikade ekspertnõukogu ning tegutseb vaid üks ebamäärase staatusega ekspertkomisjon.
Vähe sellest. Mullu andsid riigiasutused loa müüa metsafirmale Rebala muinsuskaitsealal asuvast ning juba nõukogude ajast muinsuskaitse all olevast Maardu hiiemetsast 22 ha suuruse tüki. Maaomaniku raietaotlust menetledes piiritles muinsuskaitseamet tänavu märtsis kaitsealuse hiie osa nii, et müüdud kinnistu jäi kaitse alt välja.
Arengukava täitmisele
Täpselt kolm aastat pärast pühapaikade arengukava kinnitamist algas Maardu hiiemetsas lageraie. Seda poleks juhtunud, kui arengukava oleks asutud tõsiselt täitma. Siis jäänuks ära ka kohtusaaga Kunda hiiemäe tuulikutega.
Looduslike pühapaikadega on kujunenud kummaline olukord. Oleks nagu saavutatud konsensus, et need on meie rahvuslik rikkus, mida riik peab kaitsma vastavalt põhiseadusele ja rahvusvahelistele lepingutele. Keegi pole vaidlustanud looduslike pühapaikade erilisust teiste kaitstavate objektidega võrreldes.
Ometi vingusid Maardu hiies saed. Uute jamade vältimiseks tuleks hakata täitma kultuuriministri käskkirja looduslike pühapaikade arengukava rakendamisest.
