Milleks oleme valmis puhta looduse nimel?
Tallinna tehnikaülikooli ja keskkonnaameti äsjase uuringu järgi usuvad rohkem kui pooled Eesti elanikud, et majandusareng aeglustub, kui me keskkonnaprobleemidega ei arvesta.
Sellest võib järeldada, et mõtleme pikas perspektiivis ning usutavasti on vastust mõjutanud ka Nõukogude aeg, kus keskkonna kurjasti kasutamine oli igapäevane (üleväetamine, potentsiaalne fosforiidi kaevandamine, soode kuivendamine).
Kolmandik küsitletuist on looduskeskkonna hoidmise nimel valmis maksma toodete ja teenuste eest tunduvalt kõrgemat hinda, pooled aga mitte – selle tulemusega oleme teiste riikidega võrreldes keskmiste hulgas.
Kõige vähem on nõus kõrgeid hindu maksma Läti ja Bulgaaria, kõige rohkem aga Šveits ja Holland. Seega on rikkamad riigid valmis oma majanduslikust sissetulekust loovutama rohkem kui viletsamal järjel riigid.
Samas tuleb eestlastele tunnustust avaldada, sest nii mõnedki rikkamad riigid olid kitsimad kui meie ega olnud nõus puhta looduse nimel rohkem maksma.
Kõrgemad maksud looduskeskkonna hoidmiseks? Veerand Eesti inimestest on nõus neid tasuma, ligi 60% on aga selle vastu. Kõige negatiivsemalt suhtub maksude tõstmisse Soome ning kõige positiivsemalt Holland. On näha, et riikides, kus maksude tase on juba piisavalt kõrge, ollakse nende tõstmise vastu.
Seosed majandusega
Vähem kui viiendik eestimaalastest on nõus elatustaseme langemisega, kui see aitab looduskeskkonda hoida, eitavalt vastas ligikaudu 60%. Selles osas on Eesti teiste riikidega võrreldes palju kriitilisem, jäädes tagantpoolt neljandaks Läti, Bulgaaria ning Portugali järel.
Elatustaseme osas on kõige rohkem nõus järele andma Šveits ning Austria – siit ilmneb, et viletsamal elatustasemel olevad riigid seda teha ei soovi, ent rikkamad riigid on sellega nõus.
Majanduselus on järeleandmisteks kõige vähem valmis Läti, Bulgaaria ja Portugal, kõige rohkem Šveits ning Holland.
Olukorra võib lugeda positiivseks, kui n-ö vaesemad riigid tunnetaksid, et keskkonnaprobleemid ja majandus on seotud ning edasised majanduslikud otsused oleksid keskkonnasäästlikud.
Vaesematel riikidel ei ole sageli võlga loodusliku mitmekesisuse ees, sest neil on säilinud rohkem loodusalasid kui rikkamates riikides.
Küsitluse tulemusena võib aimata, et rikkamad riigid juba tunnetavad, et peavad loodusliku mitmekesisuse kadu hüvitama oma rahakoti kaudu ning on nõus kõrgemate hindade, maksude ning järeleandmistega elatustasemes.
Kolmveerand Eesti inimestest leidis üksmeelselt, et looduskaitse aitab luua Eestis tervislikumat elukeskkonda ning vaid 8% arvas, et selline seos puudub. Looduskaitsjate tööd kergendab kindlasti ka seisukoht, kus üle poole küsitletutest ehk 58% leidis, et looduskaitse ei takista majandusarengut.
Samas uskus vaid veerand, et looduskaitse majandusele kuidagi kaasa aitab, ning küsimusele, kas majanduslikult võidame looduskaitsest rohkem kui kaotame, ei osanud vastata pooled.
Siit järeldub, et looduskaitse ning majanduse seosed on inimestele üsna tundmatud ja arvestades, et maailmas tegeldakse sellega intensiivselt, peame meiegi nende sidemete tutvustamisele rohkem tähelepanu pöörama.
Vaja on meeles pidada, et majandusliku mõõtme rõhutamine ei tähenda seda, et inimesed peavad looduskaitse tarbeks rohkem maksma, vaid et juba täna maksame oma igapäevaste teenuste eest tänu looduskaitsele vähem.
Oma töös puutume sageli kokku rahulolematute inimestega, kelle plaanid on looduskaitseliste piirangute tõttu pärsitud. Seepärast oli meeldivalt üllatav näha, et rohkem kui poolte vastajate hinnangul ei ole neid piiranguid ülearu palju.
Umbes sama palju leidis ka seda, et looduskaitse eesmärgid Eestis on arusaadavad ja põhjendatud, samas kui viiendikule jäävad need segaseks.
Rohkem kaitsealasid
Lisaks sellele arvas ligi 40% vastanutest, et Eestis võiks olla rohkem kaitsealasid, vastupidiselt arvajaid oli natuke vähem. See oli ka küsimus, kus väljakujunenud seisukohtade polariseerumine oli kõige suurem.
Vanusegruppide, haridustaseme, elukoha ja sugude vahel suuri erinevusi vastustes ei olnud. Küll aga tunnetavad kaitsealade inimesed teistest rohkem, et nende elukeskkond on kvaliteetsem kui Euroopas üldiselt.
Miks on Eesti vastused sellised, nagu nad on? Kuigi põhjalikum analüüs on alles tegemisel, võib juba praegu väita, et Eesti inimesed suhtuvad looduskaitsesse üsna positiivselt ning näevad selles oma elukvaliteedi parandajat.
Eestlased on sageli tundnud uhkust, et oleme metsa- ja looduserahvas ning küsitlus toetab arvamust, et tunnetame seost looduses toimuva ning enda heaolu vahel.
Kindlasti tuleb looduskaitsjatel teha rohkem tööd, et inimesed mõistaksid looduskaitsest saadavat majanduslikku tulu, ka on vaja rohkem tutvustada looduskaitse globaalsemat mõõdet, et suudaksime Eestis toimuva laiemasse raamistikku panna.
