Seekordse valikuga ei saanud me aga juba teoreetiliselt läbi lüüa, sest – laulul puudus Euroopa publiku jaoks igasugune sõnum!

Tookord talvel, kui 10 paremat olid “Eesti laulu” konkursile võistlema jäänud, meeldisid mulle ühtemoodi koguni kolm laulu. Aga Getter Jaani vallutas vaatajad oma siirusega.

Kuid laulu pealkiri “Rockefeller Street”! Mida sellenimeline tänav tähendab ühele Moldova või Türgi televaatajale? Või mida ütleb see nimi kas või mu enda emale.

Enamik ei tea sedagi, kas see Ro-ckefelleri tänav päriselt ka olemas on või mitte. Ja kui ongi, siis miks ta nii tähtis on, et temast laul kirjutada?

Ah et seal toimub imelisi asju... No ja mis siis? Oleks jutt käinud kas Brüsselist või Tallinnast – sellesama viisi taustal –, siis oleks laulul olnud mingigi mõte!

Kuna aga laulu pildis ehk lavakujunduses oli näha pilvelõhkujaid, võis eeldada, et jutt käib Ameerikast. Ainult et mida on asja Ameerikal ning selle elustiili tutvustaval laulul Eurovisioonile? Kui võistlus oleks toimunud ühes USA osariikidest, siis mul sellist küsimust poleks tekkinud.

Andsin neil päevil intervjuu saate jaoks, kus arutleti tuleviku üle. Pidin oletama, kuhu poole meie elu lähiaegadel liigub. Ja ma arvasin, et loodetavasti lihtsuse poole. Sest seda tilulilu ja tühikargamist on olnud viimasel ligi kahekümnel aastal nii palju, et tahaks lihtsalt heinamaale maha istuda ja linnulaulu kuulata.

Usun, et järjest rohkem inimesi hakkab hindama oma igapäevaelus rahu ja vaikust. Ning elu, kus puudub teistele näidata tahtmine... Elama peaks ikka ennekõike iseenda, mitte sugulaste või naabrite jaoks. See on õudne, kui elu on nagu võistlus. Et mitte öelda võitlus... Mida see meile annab? Rõõmu ja rahuldust igatahes mitte.

Mäletate Eurovisioonilt seda noort Soome poissi, kes esines Paradiisi Oskari nime all ja kandis seljas särki, mis oli vanast langevarjust tehtud?

Pärast esimest poolfinaali rõõmustasid küllap paljud, et selline lihtne laul finaali pääses. Ja miks pääses? Ainult laulu sõnumi ja esitaja pärast: soojalt naeratav noor mees kutsus üles päästma maailma ka siis, kui seda tuleks teha üksi.

Paradiisi Oskar seisis naeratades keset lava, kitarr käes ja võitis vaatajate südamed. Kümmekond poistebändi rabelesid laval nagu hullud, ähvardades oma macho’likkusest lõhki minna, kuid põrusid ometi!

Sisuliselt kukkusid seekord läbi ka “kõige ilusama näoga, kõige suuremate rindadega, kõige pikemate jalgadega” ja muidugi kõige totramate soengutega esinejad. Sest rahval, tuleb välja, on show-time’ist ehk igasugusest näitamisest kõrini!

Võitis kes? Armastus muidugi. Ehk ainsad esinejad, kes teineteisele kahe ja poole tunni jooksul otsa vaatasid. Võistluse ainus duett. Mis ei lasknud publikul õnneks unustada, et kõige tähtsam elus on üksteise jaoks olemas olla!

Mina jäin seekordse Eurovisiooniga rahule, sest minu lemmik Itaalia lõpetas teisena. Mis tõestas, et inimesed tunnevad ära tõeliselt hea muusika. Nii et sellelt Eurovisioonilt saadeti kosmosesse ja igaüheni meist meeldetuletamist vääriv sõnum: armastus ja ilu hea muusika näol on kõigest hoolimata au sees.

Ning kui tahad, et miljonid sind märkaksid ja sajad tuhanded valiksid, peab sul olema rahvale öelda midagi sellist, millest nad aru saaksid ning mis kõigi hingi puudutaks. Olen kindel, et hing on meil kõigil üsna ühesugune...