Naistepäev nagu geiparaad?
Üks homoseksuaalne Malta meeskolleeg võrdles naistepäeva geiparaadiga. Tema sõnul tunnistavad sellist tähtpäeva või sündmust vajavad inimesed niiviisi oma alaväärsust ja seda, et nad vajavad kellegi eest kaitset. Nii nagu ta ei poolda geiparaadi, ei usu ta ka naistepäeva vajalikkusesse.
Kahjuks ei kvalifitseeru ka siin, Euroopa südames, mis on kuulus oma koledasti rõivastatud naisametnike poolest, õrnemast soost poliitikud tõsiste tegijatena. Kuigi nad teevad kõrgeid kontsi, seelikuid ja eredat huulepulka vältides kõik, et inimese parima sõbra tiitlist vabaneda.
Naisvolinikke ei võeta tõsiselt
Euroopa Parlamendis on 785 saadikust vaid kolmandik naised ja umbes sama jõuvahekord valitseb veel suurema mõjuvõimuga Euroopa Komisjoni volinikeringis. Komisjoni viie asepresidendi hulgas on vaid üks naine. See on rootslanna Margot Wallström, kes naiste võrdsete õiguste teemal pidevalt sõna võtab.
Wallström on lühidalt öeldes teabevahetusstrateegia volinik. Kas on asi selles, et kommunikatsioon tundub olevat kergemakaaluline töövaldkond, aga Rootsi volinikku oma meeskolleegide ja ajakirjanike hulgas eriti tõsiselt ei võeta. Omavahelistes juttudes hinnatakse blondi daami sageli kui rumalat eneseeksponeerijat, kes on kuidagi kogemata teiste tähtsate tegelaste vahele sattunud.
Sama karmilt arvustatakse väga mõjukal positsioonil olevat austerlannast välissuhete volinikku Benita Ferrero-Waldnerit. Temal väidetakse puudu jäävat sõnakusest, konkreetsusest, mõjuvusest... ja loomulikult mõistusest.
Kumbagi mainitud daami isiklikult tundmata paneb mind ikka ja jälle imestama, kuidas on võimalik uskuda, et nii maskuliinsel ja konkurentsitihedal alal, nagu seda on poliitika, suudab tippu tõusta pururumal ja saamatu naisisik.
Naised läkitatakse Brüsselisse
Eesti on, hoolimata suhteliselt naistevaenulikust ühiskonnast, praegu Euroopa Parlamendis igati põhjamaiselt feministlikul moel esindatud. Kuuest viimaseid kuid selles ametis veetvast saadikust kolm on naised.
Keskerakonda esindab Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsioonis Siiri Oviir, kes on partei esinumber ka saabuvatel Europarlamendi valimistel. Selle erakonna teine võimalik Brüsselisse asuja võib olla Vilja Savisaar.
Keskerakondlaste kuulumine Euroopa Demokraatide ja Liberaalide hulka on iseenesest küllaltki kummaline, eriti arvestades, et seal on ka meie kodusel poliitmaastikul end neile vastandavad reformierakondlased. Viimaste hulgast asub esinumbrina tõenäoliselt taas Euroopasse tööle Kristiina Ojuland.
Seega on võimalus, et pärast järgmisi valimisi on võidukalt Brüsselisse lendamas taas kolm naispoliitikut, vägagi tõenäoline. Eesti sotsiaaldemokraatidest tegutsevad praegu Europarlamendis Katrin Saks ja Marianne Mikko. Pikaajaline parteisisene võimuvõitlus päädis sellega, et Ivari Padari järel platseerus teisele kohale Saks ja kolmandale Mikko.
Seda valikut vaadates poleks nagu Eesti poliitmaastikule põhjust liigset naistevaenulikkust ette heita, kui seal poleks ühte "aga": kõiki neid tuntud naispoliitikuid näevad nende meeskolleegid palju meelsamini oma kodusest liivakastist turvalises kauguses tegutsemas, kui Eestis oma ambitsioone segamas.