Sellist keelekaotust olen näinud-kuulnud korduvalt ka Ameerikas. Tõsi, vahel võib keelte- (või meelte-)segadus tõepoolest tekkida – kui elatakse eestlastest eemal, abikaasa on teisest rahvusest ja võõrkeel domineerib ka õpingutes või töökohal. Kuid emakeele aluspõhi jääb enamasti ikkagi alles.

Paljudel neist, kes pärast mõnda välismaal veedetud aastat – vahel ka kuud – pikivad eestikeelsetesse lausetesse igal võimalusel võõrkeelseid sõnu või vabandavad, et ei saa eesti keelega kohe üldse enam hakkama, on siiski ka inglise keel tugeva aktsendiga ja suhteliselt piiratud sõnavaraga. Ning sellist poolkeelega poosetamist on alati halenaljakas vaadata-kuulata.

Ent lennukiloole tagasi mõeldes ei olnud minu jaoks nii häiriv ema enda keelekaotus, vaid pojalt eesti keeles rääkimise võimaluse võtmine. Selge see, et paljud välismaal pooleesti ja vahel ka päriseesti peredes üles kasvavad lapsed ei hakka kunagi vabalt eesti keelt rääkima. Sageli just seetõttu, et vanemate arvates on lastel paremad elus edasijõudmise võimalused, kui neid teisekeelseks kasvatada. Ja samas tunnen heameelt tuttava eesti pere üle, kes viimasel ajal on välismaalt siia tagasi kolinud just seepärast, et nende lastest kasvaksid siiski päris-, mitte kadakaeestlased.