Mures maine pärast

Nädala alguses Tallinnas viibinud ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashton vastas mu küsimusele, kas Ameerika poolt kostab taas sõjatrummide kõminat, et tema seda veel ei kuule, pigem otsitakse konfliktile ikkagi poliitilist lahendust.

Ent Washington näib siiski väga tõsiselt kaaluvat just Bashar al-Assadi režiimi strateegilistele sihtmärkidele sõjaliste löökide andmist. Osalt ka seepärast, et president Obama on USAs silmitsi üha teravama kriitikaga – Süürias toimuvat tegevusetult pealt vaatav Ameerika on kaotamas oma õigluse eest seisja mainet.

Teisalt peab Obama arvestama avaliku arvamusega, et rahvas on sõdadest väsinud. Süüria-otsust langetades on riigipea laual kindlasti ka Pentagoni kuu aega tagasi koostatud raport, kus hoiatatakse, et sõjaline sekkumine võib ühendriikide väed haarata üsna pikaks ajaks konflikti.

Seni al-Assadi toetav Iraan on lubanud näiteks rünnakute korral omalt poolt vastumeetmeid, mis võivad olla suunatud USA tugeva liitlase Iisraeli vastu. President Obama administratsioon peab rünnakutele leidma rahvusvahelise õiguse alusel ka põhjenduse.

Tavapäraselt peaks selliste karistusaktsioonide suhtes otsuse langetama ÜRO Julgeolekunõukogu. Ent Venemaa, kes jätkuvalt Süüria valitsust kaitseb – ja nagu president al-Assad esmaspäeval ajalehele Izvestija antud intervjuus märkis, ka relvadega varustab – on nõukogu alalise liikmena seni blokeerinud kõik katsed Süüria suhtes midagi ette võtta.

Välisminister Sergei Lavrov ei jätnud esmaspäevasel pressikonverentsil kahtlust, et seda tehakse ka tulevikus.

Otsustada on vaja

President Obama, kes teisel ametiajal mõtleb kindlasti sellele, millisena hakkab teda mäletama ajalugu, ning mõistab, et otsus Süüria suhtes lisab ta portreele kindlasti värvi. (Nagu ka seni langetamata otsus, mida teha Egiptuses, kes on üks suuremaid USA välisabi saajaid).

USAs töötav Saksa poliitikavaatleja ja õppejõud Josef Jof­fe kirjutas mõne aja eest Wall Street Journalis ilmunud arvamusartiklis, et välispoliitikas on Obama peamine probleem filosoofiline. “Just nii nagu loodus ei talu tühja kohta, ei talu seda ka maailmariikide süsteem. President paistab uskuvat, et USA võib rahulikult maailma asjadest tagasi tõmbuda, sest gigandid ei domineeri enam.”

Joffe hinnangul Obama eksib, sest sellistel tagasitõmbumistel on ajaloos olnud kõrge hind: tühja koha püüavad täita külmaverelised oportunistid.

Mida otsustab USA president − kas peidab jätkuvalt jaanalinnuna pea liiva alla või tõuseb kotkana võimsalt lendu? See on küsimus, millele maailm vastust ootab.