Kui koer ründab, väljaspool oma territooriumi, siis on viga eelkõige koera omanikus.

Juba koera võttes tuleks mõelda sellele, millistes tingimustes ta elama hakkab. Kui palju meil tema jaoks aega on. Võime ju tahta suurt koera, aga koerale on ruumi vaja. Suur koer esikunurgas ei tunne ennast kindlasti hästi. Kunagi ei tea n-ö turvaväravakoerast, milliseks ta kasvab, millised geenid tal on.

Üldse, me suhtume koduloomadesse kuidagi kergekäeliselt: tekib mõte, tuleb loom, aga kui palju me tast teame ning mismoodi enda elugraafiku ja kulgemise tema järgi seame? Iga elukas on ju oma iseloomuga, võtab tegelikult koha pereliikmena.

Sellepärast peab uurima koeratõuge. Et omaduste järgi seltsikoerast saab tige elukas, on muidugi võimalik.

Üldjuhul on siis süüdi koera peremees. Võttes koera lastele mänguasjaks, ei taheta või ei viitsita käia kutsikakoolis. Õpetada koerale sõnakuulelikkust ja teisi koeratarkusi. Lihtsam on pärast paari haugatust panna ta ketti. Ja võite kindlad olla, et koer muutubki tigedaks.

Kui niisugune koer mingil põhjusel lahti pääseb, ongi käes sellised õnnetused, nagu Laulasmaal juhtus.

Koera on vaja kammida, pesta, jälgida tema tervislikku seisu − siis ei saa neljajalgsest sõbrast metsikut murdjat.

Kindlasti peab koeraga palju jalutama. Kui teie koer on talv otsa hoovis kinni olnud ja kevadel lõpuks randa satub, siis teisi inimesi ja koeri nähes läheb ta pöördesse.

Oleks ka hea, kui koolis käiks mõni lektor Eesti Kennelliidust või mõni kogemustega koerakasvataja rääkimas, kuidas võõra koeraga kokku saades käituda.