Ökona elamise võlud ja valud

 (6)

Teadlik ökoinimene olla ei ole kerge, ja õigus on ka kahtlejatel, kes peavad ökotootmist piisaks meres. Aga mida siis teha? Ennast ja loodust edasi mürgitada?

Loe veel

Sõber Algis: "Kuidas sa võid kindel olla, et neid pole pritsitud?"

Mina: "Eee... Need hallitavad, kui seisma jäävad. Millal sul viimati puuviljakausis midagi hallitama läks?"

ökoloogilisest eluviisist räägitakse ja kirjutatakse aina rohkem. Majanduskriisi ja miljardäride enesetappude kõrval on ökoteema mõneti kahvatunud, aga küllap see tuleb taas. Internetis artikli jaoks väikest uurimistööd tehes üllatas mind kirg, mis ökoteema ümber leegitseb. On neid, kes oma edusamme ökoeluviisi juurutamisel rõõmuga teistega jagavad, on teisi, kes ökoinimesi leebelt väljendudes lihtsameelseks peavad (kasutatakse ka märksa vängemaid sõnu).

Kes on ökod? Inimesed, kes teevad oma igapäevaseid valikuid säästlikult ja keskkonnateadlikult. Ökoinimeste kogukond on kirju, kõrgepalgalisest tipptöötajast maal elava pensionärini.

Mul on tunne, et pensionäride näol on meil olemas suur ökokogukond, lihtsalt enamik neist ei arva, et nende eluviis ongi kõige moodsam. Nad esindavad ökoelu säästlikumat poolt, samas kui hästi teeniv linlane saab endale lubada luksust osta ainult kallist keskkonnasõbralikku kaupa. Pensionärid on arusaadavatel põhjustel säästlikud, alates toidust ja lõpetades vanni- või dušivee teistkordse kasutamisega WC-potis.

Loobusin banaanidest

Olgu siinkohal lühidalt üles loetud põhimõtted, mida ökoinimesed igapäevaelus järgida püüavad: toit on eelistatult (mahe) taimne ja eestimaine, lisaks mõningal määral ökoloogiliselt puhas välismaine; kodukeemia on maksimaalselt looduslik ning seda kasutatakse minimaalselt; energia võimalikult vähene tarbimine; prügi sorteerimine; uute asjade soetamine vajaduse, mitte meelelahutuse pärast.

Kõige suurema ökoloogilise jalajälje jätab perekond, kes elab linna lähedal maal suurt küttevõimsust vajavas majas, sõidab iga päev kahe autoga linna, istub ummikutes, ostab kogu toidu supermarketist, käib mitu korda aastas lennukiga puhkusereisidel ja poes pehmelt öeldes ei koonerda. Kõlab nagu eestlase unelm veel üsna hiljuti (ummikud välja arvatud).

Kui raske või kerge on järgida ökoloogilist eluviisi? Inglise ajakirjanik Leo Hickman on kirjutanud vaimuka raamatu oma pingutustest suurlinnas Londonis ("Paljaks kooritud. Kikivarvul mööda ökotakistusriba", Eestis on samal teemal kirjutanud Epp Petrone ("Roheliseks kasvamine"). Kes on väga õrna südamega, võiks neid raamatuid alustuseks ehk ainult lehitseda.

Asi on selles, et ökoteema vastu huvi tundma hakates puistatakse sind üle suure hulga nii masendavate faktidega, et tekib tahtmine pea teki alla panna ja maailma lõppu oodata.

 Kaugel ei saa see ju enam olla. Vaikses ookeanis ringi ujuv prügimanner paneb sind ehmatusega kodus leiduvaid plastpudeleid kokku lugema.


Kallid ökotoidud

Ma ei ostnud ega söönud banaani rohkem kui kümme aastat, kui sain teada, kuidas neid pritsitakse. Nimelt töötavad istandustes kaitsevahenditeta enamasti noored inimesed, aga selleks ajaks, kui nad hakkavad lapsi saama, on nad kangete mürkide tõttu haiged ning nende lastest paljudel on väärareng. Eelmisel aastal tulid müügile ökobanaanid, siis söandasin jälle osta.

Kui esimene šokk on möödas, läheb elu üldjuhul vanaviisi edasi. Hea uudis on see, et majanduskriis toob ka enese teadmata ökoteema juurde inimesi, kes olid seni ükskõiksed või lausa vaenulikud. Lihtsalt igasugune säästmine on öko.

Kui on aga tahe jätkata, läheb vaja veidi püsivust ja organiseerimist. Kõige lihtsam on alustada oma igapäevaste harjumuste muutmisest: poodi minnes riidekott tasku (mina palun alati ka see väike kilekott, mille sisse juba pakendatud kaup veel pakkida tahetakse, andmata jätta), tuled kustu, hambapesu ajal kraan kinni, pesupesemine kõige madalamal soovitatud temperatuuril jne.

Mahetoit on omaette teema. Poest ostes on see tõesti märgatavalt kallim (tasub muidugi mõelda, mille arvelt tavatoit odavam on), ka valik on väiksem. Paljud, kes esimest korda ökohindadega kokku puutuvad, saavad alguses kurjaks.

Elan Tartus ja olen oma sisseostud jaganud järgnevalt: jahud ja helbed pudru- ning leivateoks ostan Tartu turuhoonest mahevilja letist, juurvilja saan kas otse maalt tuttava taluniku käest või ökokeskusest Supilinnas, maheliha võimaluse korral sealtsamast. Mahekana ja -kala Eestis veel saada pole. Niimoodi jagatuna saab ökoeluga hakkama küll.

Välismaised puuviljad, pähklid ja seemned ning maiustused ostan viimasel ajal samuti ainult ökopoest, aga neid käsitlen luksuskaubana, mida kulub vähe.

Ma arvan, et 60 krooni banaanikilo ja 40 krooni šokolaaditahvli eest ongi õiglane hind. Kui mõelda, kui kaugelt need tulevad, siis on tegelikult absurdne, et sissetoodud kaubad siiani nii odavad on.

 Kakaoistandustes on suuresti sama lugu kui banaaniistandustes, keskkonnale ohtlike mürkide kasutamine on ühendatud laste orjatööga.

Eestimaise toidu eelistamine vähendab ka toidukilomeetreid ehk toidu teekonda kasvukohast sinu toidulauani. See on asi, mida teadlikud inimesed samuti jälgivad.

Samas on ka ebameeldivaid üllatusi, näiteks ostsin viimati ökopoest päevalilleseemneid ja avastasin, et need on Hiinas kasvatatud. Kas tõesti ei ole võimalik neid lähemalt saada?

Kasvav konkurents mahetootjate seas sunnib neidki "suurele kaubandusele" omast praktikat kasutusele võtma ja see on kurb. Hiljuti oli ökoemade seas teemaks Moltexi mähkmed, mis olid varem pruunikat ümbertöötatud paberi karva, aga mida tootja äkki samuti pleegitama hakkas. Neid pleegitatakse küll hapnikuga, aga ometi lisab see ühe täiesti ebavajaliku tootetsükli. Vana Euroopa naised nimelt eelistavat säravvalget.

Silmakirjalik rohepesu

Üks mu hea tuttav juhtis tähelepanu suurte firmade moodsale silmakirjalikule poliitikale: üks ja seesama firma müüb nii tavalist kui mahedat õiglase kaubanduse kohvi. Et natuke võtame kohviistanduste jaoks vihmametsi maha ja natuke oleme õiglased ka.

Viimased näited iseloomustavad hästi seda, et ökost on saanud mõnes mõttes moeasi ja suurfirmade uus sissetulekuallikas. Teise sõnaga kutsutakse seda rohepesuks, s.t ettevõtted püüavad rohelisena näidata toodet, mis seda tegelikult pole. Minu meelest pole ökoteema peavoolu jõudmises midagi halba, lihtsalt tuleb jätkuvalt olla tähelepanelik ja vaadata, mis on siltide taga.

Olin varem võitlev ja tuline igas uues maailmapäästmise katses, aga nüüd usun, et vägisi kedagi järele mõtlema ei pane. Muidugi saan ma aru, et kogu ökotootmine põhineb samuti naftal ja kehtival maailmakorral ning et planeedi rahvastikku pole võimalik hobuse ja adraga ära toita. Õigus on ka kahtlejatel, kes peavad ökotootmist piisaks meres. Aga mida siis teha? Ennast ja loodust edasi mürgitada?

Teadlik ökoinimene olla ei ole kerge. Süda alalõpmata valutab. Ma ei tea, kas maailma rahvastiku pideva kasvamise korral on võimalik keskkonnasaastet ja äravisatavat prügi vähendada. On päevi, mil ma sellesse ei usu. Samas hoian meeles, et elul on kombeks üllatada. Kui nafta ükskord otsa saab, oleme ju kõik ökod.

Maarja Jakobson on näitleja