OLEV REMSU: Iga parteilane ei olnud kommunist ega kommunist parteilane

 (10)
OLEV REMSU
OLEV REMSUFoto: Priit Simson

Kommunistist on saanud sõimusõna, kellele see külge kleebitakse, see on häbiposti naelutatud. Vähemalt naelutajate arvates. Siiski on sellele suudetus mingil määral ka meediamõjulisi hulki kaasa haarata. Ent minu meelest vajaks asi siiski täpsustamist.

Mul on tunne, et praalijate sõnataju veab alt. Kommunisti all mõeldakse kommunistliku partei liiget, parteilast. Meenutame siinjuures, et ükskõik kui suuri numbreid meile ka esitatase (kaugelt üle saja tuhande), polnud omaaegsel EKP-l mitte ainukestki liiget. Kõik sinna kuulujad olid NLKP liikmed. See selleks.

Ma arvan, et üsna mõttekas oleks ikkagi eristada mõisteid kommunist ja parteilane.

Kommunist tähendaks siis teatud ilmavaate kandjat, parteilane aga parteisse kuulujat. Kommunist võis olla parteilane, kuid ei pruukinud, ning parteilanegi võis haruharva olla kommunist, ent oli etem talle, kui ta end maailmavaatelistesse küsimustesse ei mässinud. Üksikutel parteilastel, kes seda tegid, oli tihti pahandusi ja pahandusi. Kremli kurss oli muutlik, ideoloogia nagu pidanuks olema püsivam, ja seetõttu tekkisid momenditaktika ning väidetava strateegilise eesmärgi (ülemaailmne või siis üksiku riigi kommunism) vahele teravad käärid. Parem oli hoiduda nende vahele jäämast.

Ka kommunismi, kommunistlikku maailmavaadet on pika rootsuga materdatud nagu parteilasi kommunistide pähe. Maksiimi tasuta lõunaid ei ole, kuuled ja loed nii tihti, et kõrvad ajab undama. Targemad kostavad koguni, et vabadus ja võrdsus ei saa koos ja korraga eksisteerida. Et võrdsust võib kehtestada vaid verise diktatuuriga, ja ka siis õnnestub see vaid välise kestana, propagandavalena, kuna kehtestajad ise hoiavad kõverad küüned enda poole, ahnitsevad kokku, mis saab. Orwell ütles nende võrdsete kohta, et nemad on kõige võrdsemad. Ilusti, kujundlikult öeldud! Ja kalambuurile on siin ka tõetera sees. Diktatuuri ajal ahnitsetakse samamoodi nagu vabaduseski, ainult et vabaduse ajal on ahnitsemine õiguspärane tegevus, diktatuuri ajal keelatud ning toimub salaja.

Seotud lood:

Meenutame Adam Smithigi, kes juba XVIII sajandil, mil tööstus- ja pangandustsivilisatsioon alles formeerus, ütles – kingsepp ei tee kingi sellepärast, et meie jalad ei külmetaks, kingsepp teeb seda ahnusest.

Nii et inimese loomuse vastu nagu ei saaks. Või siiski saaks?

Meie ajastu alustoed suuresti loonud Prantsuse revolutsiooni aegu kõlas siiski triiad - liberté, égalité, fraternité! Vabadus, võrdsus, vendlus! Vendlus oli vabadusele ja võrdsusele lisaks. Kolmiku viimane liige jäetakse kummatigi kõrvale, kuna see segab vabaduse ja võrdsuse kooseksisteerimise võimaluse eitamist. Ja mitte ainult et segab. Just vendlus peaks tegema võimalikuks vabaduse ja võrdsuse ühitamise.

Kas teeb?

Vendlus on helesinine unistus, utoopia, ent sellegipoolest võiksid materdajad olla korrektsed. Öeldagu siis – kuna vendlus on võimatu, on ka vabaduse ja võrdsuse ühte sobitamine võimatu. Aga nii ei öelda, kuna vendluse võimatuks kuulutamine jätaks nagu mingi kahtlase maigu juurde. Vendluse naeruvääristaminegi oleks miinusmärk tollele inimesele. Näe, milline küünik, ei usu headusesse! Etem siis juba vendlus maha vaikida, päevakorrast välja võtta.

Katsed kehtestada siin ja seal kommunismi on põhjustanud sadu miljoneid ohvreid, ma olen väga kaugel selle eitamisest. Ent kommunismi on püütud kehtestada ilma vendluseta, seda on tehtud jõhkra ja jubeda vägivallaga. Vägivalda ülistasid nii Marx, Lenin, Trotski, Stalin, Mao Dzedong ja teised massimõrvarid. Esimesena nimetatu oli seda küll vaid platooniliselt, kuid hammas oli verel temalgi.

Kas senini ajalugu tõestab, et unistus vendlusest on täidematu? Et enne läheb kaamel läbi nõelasilma, kui ma oma naabrisse vennalikult suhtuma hakkan?

Võibolla, võibolla. Kuid keegi meist ei tea, mida tulevik toob. Äkki... Ah-ah, äkki saabki teost? Näe, praegune ühiskond veereb oma ületootmise ja ületarbimisega mitmel põhjusel kolinal katastroofi poole. Midagi peaks asemel tulema, kui inimkonnal ahnitsemine viimast mõistusekübet peas pole viinud.

Kindel teadmine tuleviku kohta on vaid vähe lihtsameelsetel inimestel. Ja mida enam on nad oma teadmistes veendunud, seda lihtsameelsemad nad on.

Mina pean kommunistliku maailmavaate kandjaks inimest, kes usub vendluse võimalikkusesse.

Vendlus ja kommunism peaksid tekkima altpoolt nagu tekkis kristlus. XX sajand tunneb üksikuid kohti, kus kommunismi on püütud luua altpoolt, kuid see on alati läbi kukkunud. Aga enamuses maailma riikides on kommunismiks nimetatud režiim peale surutud vägivallaga, tihti võõrriigi vägivallaga, ning võõraste tääkide najal on siis see võimutsemisühiskond kas lühemalt või pikemalt püsinud.

Kommunism ja kristlus on seotud just vendluse kaudu. Ja mitte ainult kristlus, ka kõik teised religioonid püsivad vähemalt oma sõnades vendlusel – islam, budism, hinduism, judaism, kui nimetada ainult suuremaid ja tähtsamaid. Sest eks ole kõik usud põhimõtteliselt armastususud. (Ma ei räägi siin praktikast.) Religioonid on aga sündinud meie unistustest ja lootustest. Ja seetõttu neid keegi materdada ei söandagi, materdaja blameeriks end hirmsasti. Eriti parteilased, kes on alati valmis võrdsusele kriipsu peale tõmbama, hoiavad siinkohal suu lukus, sest igasugune usuarvustamine annaks end tunda järgmiste valimiste häältesaagis. Nagu vendluse naeruvääristaminegi. (Jumal tänatud, et meil on ausad valimised!)

Näete, jõudsimegi parteilasteni

Parteisse astumine on meil sulle-mulle tehing, täpselt samasugune oli see kommunistlikusse parteisse astumine ENSV-s. Või oleme viisakamad, poliitkorrektsemad – arvestusabielu. Ei, igasugune poliitkorrektsus on tsipa silmakirjalik. Pigem juba veelgi paljastavamalt – parteisse šlikerdati ennast, saagijagamise juurde pääsemise nimel avati isegi rahakotirauad altkäemaksuks. Igatahes maailmavaatega polnud sellel ENSV-s üldjuhul vähimatki pistmist. Tõsi, karjääriredelil kõrgemale tõustes pidi vahetevahel paari põhiteesi kuulutama, kõnepuldist või ajalehes kiitma, kuid seda ei võtnud keegi tõsiselt, ei kuulajad-lugejad, ega oraator-kirjutaja ise. Ja oi kui silmakirjalikult see kiit lehkas!

Ma ei taha siiski öelda, et arvestusabielu komparteiga sündis alati ja sajaprotsendiliselt saamahimust. Et kõik parteilased ENSV-s oleksid olnud ahnitsemise peal väljas. Takistas ju parteitus eneseteostust, ise ma küll parteisse ei kuulunud, kuid ma ei pane sinna astumist eriti pahaks inimestele, kes seda tegid selleks, et olla oma tehase-kolhoosi või mõne muu asutuse juhtimise juures. See, et inimene edasi ja kõrgemale püüdleb, on loomulik. Juba mainitud klassik Adam Smith ütles oma suurteoses "Kõlbeliste tundmuste teooria" - „Soov parandada oma elujärge, see iha, mis on küll üldiselt rahulik ja vaikne, tuleb meiega kaasa hällist ega jäta meid hetkekski kuni hauani.“ Kehtis see XVIII sajandil, kehtib tänagi ning kehtis see ka partei poolt sotsialismiks-kommunismiks tituleeritud ühiskonna ajal.

Ja ma ei oska öelda, millisel kõrgusel parteiredelil võis kompartei liige veel eetiliseks jääda. Olenes muidugi inimesest, ent nii olenes ka väljaspool parteid. Igatahes suhtun ma hüüdlausesse „Parteisse astumine on reetmine!“ teatud reservatsioonidega. Suhtusin ENSV-s, suhtun ka täna.

Ma tean isegi niisugust juhust noist kaugetest aegadest. Ühes Lääne-Eesti koolis suri parteilasest direktor. Rohkem parteilasi seal polnudki, nüüd jäi plats päris lagedaks. Oli teada, et direktor ei saa olla parteitu. Ja sama kindlasti oli määratud tema sugu. Oli karta, et koolijuhiks pannakse üks kole tegelinski, kes oli rajoonitasemel suhteliselt kõrgetes ametites rännanud asutusest asutusse, igal pool oma lollusega silma paistnud. Parajasti oligi ta jooksupassi saamas oma järjekordsest Keegi ei tahtnud teda enda juurde. Käisid jutud, et sinna kooli ta määrataksegi. Ja teate, mida tegid tolle kooli naisõpetajad? Nad palusid oma kooli meesõpetajat, et astugu too parteisse. Mine, mine, päästa meie kool! Nad palusid isegi põlvili. Vahest olid põlvililaskumises veidi demonstratiivsust, kuid see mõjus.

Mees, kes tavatses üsna avalikult kuulutada, et parteisseastumine on reetmine, ohverdas ennast. Aga mitte oma põhimõtteid. Ajaloost teame juute, kes elasid mauride ajal muhameedlastena. Ja teisi juute, kes käisid jesuiitide märatsemise ajal kirikuis palvetamas. Need on juhused, kus maski rüütamine on loomulik. Ja pisut kuulub sinna valda ka too Lääne-Eesti noor meesõpetaja, kellest saigi naiskolleegide rõõmuks nende ülemus.

Tean ka juhust, kui kirjanik oli Kuku-kõrtsis pidutsedes, pommis peaga juhtumisi vaenlase loosungeid hõiganud, nuhk oli selle ette kandnud seal, kus vaja, ja nüüd asuti kirjuanikku hirmsate jõudude eest päästma. Ega seal palju võimalusi olnudki. Õigupoolest oli neid ainult üks – astuda parteisse. Ja kirjanikul oli valida, kas minna vangi või hakata parteilaseks. Võite üks kord arvata, kumma võimaluse ta valis. Partei ikkagi mingil määral kindlustas oma liikmete seljatagust. Nii korruptsioonijuhtumitel kui ka Heil Hitler! karjumisel.

Ma olen nõus, et niisugusi asju ei juhtunud kuigi tihti, kuid ometi juhtus.

Jah, üldjuhul peeti toona parteisseminekuga silmas omakasu. Täpselt nagu praegu. Ja seda ma tahangi öelda, et parteilane on jäänud parteilaseks. Mitte midagi pole muutunud. Meie õnneks on meil täna siiski toonase ühe partei asemel mitu. Aga veidral kombel soodustab see ka parteist parteisse jooksmist, sest parteilane jääb parteilaseks. Parteid vahetades ei reeda ülejooksik oma maailmavaadet, sest ei saa reeta seda, mida polegi. Ja ega ta ei solva vanu parteikaaslasi, nagu ta ei üllata millegagi uusi. Enamus teeks samamoodi. Kala seal, kus sügavam, inimene seal, kus parem. Vaid osa rahvast on pettunud ja ajakirjandus haugub, ent järgmistel valimistel saab kavalpea jällegi kuhja hääli. Demokraatia!

Kas kas ideoloogiat enam ei olegi, on ainult pragmaatika? Kas toonagi polnud siis ainukestki inimest, kes oleks uskunud kommunismi?

Erandeid leidub, erandeid leidus

Kindlasti on meil üksikuid reformereid või nende toetajaid, kes tõemeeli usuvad, et kui nemad äriga tegelevad, kui nemad mammonat teenivad, siis nähtamatu käsi paneb ühiskonnas kõik vajaliku paika, määrab vaestele, õnnetutele, luuseritele ja kultuuriinimestele nendele ettenähtud saatuse, tõstab esirinda teised, need, kes seda on väärt.

Nähtamatu käsi, kui kõrgem võim, kui jumal! Ja ma ei oskagi öelda, kas kommunismiehitajaid on rohkem või vähem kui nähtamatu käe kummardajaid. Ometi tundub mulle, et siin on printsipiaalne erinevus. Küllal on lihtsameelses käeusus eneselt süü äraveeretamine ühiskonna hädadelt. Antud juhul alateadlik. Sihilikust valetamisest me siinkohal ei räägi. Alateadvus loob kindla veendumuse, sulgeb silmad ning muidu alati valvel südametunnistus ei hakkagi isanda meeleheaks kriipima. Veel parem on seda veendumust endale juurde hankida olgu siis seda kaaslastelt nähtamatus käest lakkamatult kuuldes või siis juba ise seda aina korrutades ja korrutades. Ja senikaua korrutad, kuniks jäädki uskuma, nagu on juhtunud pastorite-preestritega, nagu juhtus teadusliku kommunismi lektoritega.

Uskujaid leidus ka ENSV-s, nemad uskusid kommunismi. Nemad moodustasid otsekui põrandaaluse fraktsiooni EKP-s. Teised põlgasid kommunismi, käibelt kadus suuresti ära kommunist-sõnagi, asendus parteilasega, aga nemad uskusid.

Üheks markantsemaks isikuteks nende üksikute hulgas oli akadeemik Gustav Naan, kellest Enn Vetemaa on kirjutanud suurepärase libadokumentaalromaani. Naan oli Venemaa-eestlane, kommunistlik ideoloogia oli temasse istutatud stalinistlikus koolis. Ja ta oli võtnud selle omaks, kandis seda väärikalt elu lõpuni, ei muutnud uutes olukordades tuulelipuna meelt.

Respekt! Aga...

Reaalselt eksisteerinud kommunistlik ideoloogia teatavasti hülgas rahvusluse, oli ekspansionistlik, võitles koguni selle nimel, et ühest punktist juhitav töölisklass aina suureneks ja suureneks. Paljud kindlasti mäletavad püsiloosungit kõikide toonaste ajalehtede päismikus – kõigi maade proletaarlased, ühinege!“ Ühinege, mitte eralduge.

Taasiseseisvumise aegadel jäid siis maailmavaatelised kommunistid truuks oma ideaalidele ning pälvisid meie rahva enam-vähem üksmeelse põlguse. Ja minu meelest jumala õigusega. Ent seda ainult ühes plaanis, nimelt suhtumises meie riigi taastamisesse. Kuid pesuveega visati minema lapski – vendlus, võrdsus ja kõik muu utoopiline ja ilus.

Suurel enamusel NLKP ustavasse väesalka kuulunud EKP-lastel aga põhimõtteid polnud, nemad haistsid uusi võimalusi (erastamine/ärastamine, väärikad tööpostid ministritena ja suursaadikutena jne), nemad olid iseseisvuse poolt ning teenisid üldise lugupidamise.

Kus on siin õigus?