Osa Eestit kivipurustajasse!
Teine minister, Jaak Aaviksoo, sai ühe betoonkerega monumendi – Vabaduse risti – valmis, nüüd maadleb EKA näol juba uuega. Tõsi, selles saaks tsementi olema ilmselt veelgi vähem kui terast ja klaasi.
Keskkonnaminister Keit Pentus seevastu tegeleb lammutustoetuste väljakirjutamisega. Keskkonnainvesteeringute Keskuse äsja korraldatud esimeses voorus laekus taotlusi vanade tootmis- ja sõjaväehoonete lammutamiseks rohkem kui 1,6 miljoni euro ulatuses. Veel sel aastal kavatseb KIK korraldada kaks sarnast taotlusvooru.
Betoonist, niisiis, ei saa me üle ega ümber.
Kahjuks on seda sorti kivimonstrumeid, mida lammutada, endiselt massiliselt rohkem, kui oleme jõudnud uusi ehitada. Eriti paistavad need tühjade aknaaukudega tondilossid silma praegu, kui puud veel raagus ja suvine rohelus oma katvat varju pole jõudnud heita.
Olen aastatega Eestimaa mitmeid kordi risti ja põiki läbi jõudnud sõita. Ja teinud seda teadlikult mööda teid, mis kaugel riigimaanteede asfaltbetoonist.
Pilt, mis neil käikudel avaneb, on järjest troostitum. Mitte ainult seetõttu, et inimesed ja elu on ära kolinud. Nõukogude kolhoosikord ja mentaliteet kestab edasi betoonis, mis järjest rohkem laguneb, roiskub ja rusub. Betoonis, mis tihtipeale kasvab umbrohust ja ahistab väärikate mõisaasulate vaateid. Küllap EÜE veteran kultuuriminister Lang teab, millest ma räägin.
Vägagi täpselt sõnastas kolleeg Sulev Oll nende kivilasude traagika: kirikuasulad elavad edasi, kolhoosiasulad on aga välja surnud. Raske on mitte nõustuda loomuvastase mittekohandumisega, ja ega vanarahvas muidu kirikut keset küla ei ehitanud.
Mis siis teha? Selle nädala Maalehes, siinsamas kõrval, küsisime spetsialistidelt sama küsimuse. Ja nagu näete, saame väga erinevaid vastuseid. Arhitektid on pigem säilitava meelsusega, ehitusmehed märksa radikaalsemad. Kunstiteadlasele Andres Härmile oponeerides olen siiski seda meelt, et arhitektuurselt “huvitavaid” kolhoosiasulaid on meil ikkagi üksikuid.
Aga ikkagi, milline on võimalus neisse kolhoosiaegsetesse elu- ja tootmishoonetesse inimesed tagasi tuua? Riigi haldus-,
haridus- ja ettevõtluspoliitika selleks just üleliia suurt kindlust ei anna. Kõik koondub. Aga kõik ka moderniseerub.
Talgupäev läheneb. Ma ei tea, kas kuskil on plaan mõnd ahervaret kivipurustajasse ajama hakata, aga põhjalik inventuur sellest, mida võtta ja mida jätta, kuluks kindlasti ära. Kas või nende pärast, kes neissamustes kolhoosiasulates edasi elavad. Õhk saaks puhtamaks ja vaated avaramaks.
