Seega piimahinna lühiajaline langus on ilmselge ja sügavust on raske ennustada. Põhjaks võib olla isegi 200 eurot tonn, mille juures käivitub Euroopa Liidu interventsiooni-mehhanism. Selline madal hind võib kesta mõned kuud, kuniks turg kohaneb uue olukorraga ja leitakse alternatiive.

Pikemas perspektiivis ootame hindade taastumist. Seda põhjusel, et Venemaa ei suuda 40% toiduaineid ise toota ja kusagilt pole ka sellist kogust lihtsalt ära osta. Maailm on täna nagu „ühendatud anumad“: kui kuskilt liigub kogus ära siis tuleb see sealt asemele, kus seda on rohkem. Pikemaks perioodiks hindade langus saab juhtuda siis, kui reaalne tarbimine väheneb, kas mingi hulk tarbijaid hakkabki vähem piima jooma või siis nende hulk väheneb.

Teiseks tõsiseks teemaks on seakatk. Kuid sellesse võiks suhtuda paanikata. Mõnes riigis on taud levinud juba pikemalt kui aasta ja on selge, et nende territooriumil pole see tähendanud sigade sajaprotsendilist hukkumist.

Mõistagi püsib oht, et katk siiski jõuab osasse Eesti seafarmidest ning tekitab suuri probleeme. Vähese omakapitali korral pole välistatud ka pankrotid. Terve sektori „pihta saamine“ on vähetõenäoline.

Kokkuvõtteks, seakatku teema ei kao ilmselt Eestist veel nii pea ja kõigile tootjatele tähendab see rangemate kontrollmeetmete- ja desoainete kasutamisega kaasnevaid lisakulusid.

Teraviljasaagid on head ja kuivad ilmad võimaldavad vähendada kuivatamise kulusid. Samas piimahinna- ja sealihaturul toimuv vähendab söödatarbimist ning see peaks veelgi langetama juba niigi madalat teravilja hinda. See küll vähendab teraviljakasvatajate kulusid, aga aitab loomakasvatusega tegelevatel ettevõtetel ellu jääda.

Eelnevat kokku võttes olen arvamusel, et nagu näitas 2008. aasta, siis sellised madalad hinnad peatavad esmalt sektoris investeeringud, lükates need edasi. Ilmselt põllumaade hinnaralli peatub ja põllumajandustehnika liisimine väheneb.

Toiduainete tarbimine pikas perspektiivis on jätkuvalt suurenemas ja seega hinnad liiguvad aastases vaates tagasi normaalsetele tasemetele. Miks? Sest toiduainete tootmise lõpetamist ei saa ühiskond endale lubada ja mahtude kasvatamine on pikaajaline protsess.

Swedbank mõistab põllumajanduse- ja toiduainetööstussektoris tekkinud keerulist olukorda. Hoiame ennast operatiivselt turul toimuvaga kursis, suhtleme aktiivselt nii põllumeeste-, ühistute- ja töötlejatega. Lisaks oleme kontaktis olnud Maaelu Edendamise Sihtasutus esindajatega, kes on avaldanud valmisolekut omapoolsete tagatistega meid abistama.

Julgustan meie kliente, et oleme vajadusel valmis neile pakkuma maksepuhkusi, graafiku muudatusi ja ka täiendavaid käibevahenditeks laenusid. Mõnedes laenu- ja liisingu lepingutes on meil juba lihtsustatud korras graafikute muudatuse taotlemine sees, just maandamaks sellistest, kiiretest hinnalangustest tulenevaid makseraskusi.