Papi silmis oli meie president suure tähega President, kui aastalõpu vääratust tunnistas.

Mina, papi, vaatan ilutulestikku aknast ja hümni kuulan telekast. Valvel ei seisa, nagu mammi arvab. See komme pärineb ühest teisest ajast. Hümni esitamine tänases Eestis, nagu mammi arvab, ei ole üle võetud Nõukogude ajast.

See ei ole ka komme, nagu mammi väidab, see on märk, riigi märk. Nõukogude ajal oli teine märk. Minu kodus kuulati hümni raadiost. Eesti esimesel iseseisvusajal, minu varases lapsepõlves, oli see eriti pühalik hetk isale. Tema võitles hümni eest Vabadussõjas.

Minule on olnud Eesti hümn ja Eesti lipp pühad. Võõras võim tõi võõra hümni. Aga Eesti lipu peitis väike poiss võõraste eest ära. Nii ära, et keegi teine ei teadnud peidupaika. Poiss teadis, mis juhtub, kui see leitakse. Alles hoidis. Esimest korda heiskasin sini-must-valge esimesel suguvõsa kokkutulekul taasiseseisvumisel. Koidest mõned augukesed, peenvillane. Kui Eesti saab sada, heiskan jälle.

See on minu Eesti. Minu püha reliikvia. Mul oli au töötada majas Pika Hermanni lähedal. Hommikuti vara tööle tulles, õhtul hilja koju minnes kõlas Hermanni tornist hümn. Oli hea tunne. Elan vabas Eestis. Oma Eestis.
Hümn on eriline, on püha, mitte kunagi mingi fanatism.

Miks uue aasta lävel on nii oluline kuulda oma riigi häält, oma hümni? Minule, papile, on see märk, et Eesti riik läheb edasi. Läheb vabana, mille eest oleme võidelnud. Uhke tunne on vaadata, kui olümpial mängitakse võitjale oma riigi hümni. Eriti uhke on, kui see võitja on oma, eestlane. Sportlasel ja papil endalgi valgub pisar põske mööda.

Hümn on eriline, on püha, mitte kunagi mingi fanatism, nagu mammi arvab. Papil oli õõvastav lugeda mammi parastavaid sõnu hümniihalejate aadressil ja võrdlust moslemitega. Papi peab moslemitest lugu, neil ei ole hümni, neil on usk, mida austavad. Papi silmis oli meie president suure tähega President, kui aastalõpu vääratust tunnistas.

Papi ei mõista, miks peab igal sammul nõukaaega meelde tuletama ja paralleele tõmbama. Elame Eestis ja see Eesti saab sada. Niikaua kui laulame ja kuulame Eesti hümni on ka Eesti. Kes me oleme okupatsiooni üle elanud, mõistame, kui kallis on vabadus. Tänases maailmas.