Parim enne on juba möödas

 (8)
Parim enne on juba möödas
---

Vanaduspensioniea kergitamisega oleme hakkama saanud ja pärast kaklust pole mõtet rusikaid vehkida. Küll aga tasub arutleda käsitlemata jäänud küsimuste üle.

Riigikontrolör Mihkel Oviir on siinsamas Maalehes kinnitanud, et iga vähemalt 65aastase elaniku kohta on Eestis neli tööealist inimest, mis kahaneb aastaks 2030 kolme inimeseni.

“50 aasta perspektiivis on meil ühe inimese pensioni maksmiseks ainult 1,8 tööealist inimest. Kusjuures töötajaid ju veel vähem. Samal ajal aga suureneb kiiresti rahva hulgas üle 65aastaste osakaal,” tõdes Oviir.

Sellest kumab läbi uskumus, et praegune olukord ja ühiskonna areng kehtivad ka 20–50 aastat hiljem. Juba seitsme aasta pärast võime elada hoopis teistes tingimustes. Lisaks toimib majandus tõusude-languste rütmis. Kas seda on arvestatud?

Vajaliku sotsiaalmaksete summa kokkusaamiseks on vähemalt kaks võimalust – kas suurendada töötajaskonna arvu või sotsiaalmaksuosa.

Loomulikult saab töötajaskonna arvu vähendada ja sotsiaalmaksuosa suurendada. Viimasel juhul tuleb märgatavalt tõsta ka palka.

245 pensionäri aastas

Mullu elas Eestis 690 000 15–64aastast inimest, neist töötas 595 800. Samas 65–69aastaste arv oli meie riigis 13 900 ning töökoht oli neist 13 200 inimesel.

Vanaduspensioniea tõstmine töökäsi eriti juurde ei too. Pealegi on varumängijate pingil vähemalt 100 000 töötu kätepaarid ootamas.

Pensionäride arv kasvab, praegu on neid umbes 386 300. Seega on vanaduspensionäride arv viimase 20 aasta jooksul suurenenud keskmiselt 245 inimese võrra aastas, kusjuures alates 2001. aastast on nende arv hoopis vähenenud. Seevastu töövõimetuspensionäride arv on kasvanud peaaegu kaks korda.

Milline on meie riigi rahakoti tervis? Aastal 2009 saadi maksutulu 63 miljardit krooni, mittemaksulist tulu aga 22 miljardit – kokku 85 miljardit krooni. Sotsiaalmaksu koguti seejuures 96% kavandatust, käibemaksu protsent rohkem. Seis kõige hiilgavam ei ole.

Mõned arvamusliidrid väidavad, et pensionärid “ei anna villa ega liha”, s.t maksutulu neilt ei saa. Loomulikult ei pea selline arvamus paika, sest ka seeniorid on Eesti riigis maksumaksjad.

Nad maksavad käibemaksu, aktsiise, töötamise korral ka tulu- ja sotsiaalmaksu, tallinlased müügi- ja paadimaksu jne.

Maksutulu oleneb kõige otsesemal viisil tööst, selle loodud väärtusest ning palgast. Teisisõnu, kui oleme reisisaatja koha ning ülitagasihoidliku tasuga rahul, siis saamegi kokku napimast napima maksetulu.

Pikk aeg teadmatuses

Kas valitsus ja Riigikogu on kõiki poolt- ja vastuargumente üheksa korda mõõtnud, et nüüd saaki lõigata või on tegu järjekordse näppulõikamisega? Kui palju see kõik maksma läheb? Kas töökohti jätkub nii noortele, keskealistele kui pensionieelikuist seenioridele, mis on, muide, riigi otsene kohustus?

Seadust on muudetud, ent mõju analüüs on kavas alles aastal 2019. Kas pereelus saab nii, et üheksa aastat ei teata, kui palju on neil võlgu ja milline on sissetulek? Paar nädalat peaks ehk teadmatuses vastu, ei enam.

Ent kaua suudab vee peal püsida äriühing oma seisu teadmata? Ja kui kaua suudab tegutseda riik, kui ei oma toimimiseks vajalikke andmeid ega nende analüüsi? Karta on, et riik ei pea vastu isegi nädalatki.