Pealinn Kesk-Eestisse!
Tallinnas on meie ainus rahvusvaheline lennuväli, mis tähendab, et ka tartlane, pärnakas ja mulk peavad selleks, et lennata Londonisse või Prahasse, kõigepäält sõitma bussiga Tallinna.
Riigikogu alternatiivne tööpaik Võrus või Jõhvis
Minu kindel veendumus on, et Eesti päälinn, meie poliitiline keskus ei peaks asuma Tallinnas, vaid kuskil Kesk-Eestis, näiteks Põltsamaal või Viljandis. Ma ei suuda teha vajalikke arvutusi, kuid usun, et pikemas perspektiivis tähendaks see ka kokkuhoidu neile, kes nüüd peavad kulutama aega ja raha otsatuteks sõitudeks Tallinna, riigi ääremaale.
Ma pole aga idealist ja raske on uskuda, et otsust päälinna ümberpaigutamise kohta tehtaks minu eluajal, kuigi pean sellist otsust täiesti võimalikuks tulevikus. Kuid suure sammu ootuses ei tohi jätta tegemata väiksemaid samme, mis võiksid töötada vastu muu Eesti muutumisele Tallinna, õigemini kaksiklinna Tallinn-Helsingi tagamaaks. Need sammud peaksid olema nii poliitilised, sümboolsed, majanduslikud kui kultuurilised.
Kui europarlament peab istungeid vaheldumisi Brüsselis ja Strasbourg'is, millesse on suhtutud nii soosivalt kui kriitiliselt, võiks ka Eesti Riigikogu luua endale vähemalt ühe alternatiivse tööpaiga mujal, näiteks Võrus, Jõhvis või Viljandis. Sellisel žestil oleks ennekõike sümboolne väärtus, mida ei tohi alahinnata. Linn, kus vahetevahel peab istungeid parlament, oleks hoopis teise staatusega kui tavaline provintsilinn.
Jäägu siin taas hindamata sellise regulaarse kolimise kulud, mis parlamendi puhul võivad olla üpriski suured, sest kaasa peavad tulema ka abitöötajad. Samas ei tohiks valitsuse istungite korrapärane pidamine Võrus või Viljandis olla üle jõu käivalt kulukas. Suvepäälinn võiks edaspidi tähendada seda, et selles linnas töötab suvel regulaarselt ka valitsus.
Ilma tegutsevate küladeta pole Eestil elu
Otsusi Eesti võimustruktuuride lahtisidumiseks Tallinna-kesksusest võib paraku teha üksnes Tallinn ise, Riigikogu ja valitsus, kes on praeguse päälinnaga väga tihedalt seotud. Laiem avalikkus saab neile avaldada ainult vähest survet. On aga valdkondi, kus avalikkus saab teha palju.
Kõigepäält on seda kultuur. Eesti rahvas elas kaua autoritaarse võimu all, mis omaalgatuslikkust alla surus. Ometi saatis see omaalgatus tsaariajalgi korda suuri asju. Eesti iseseisvumist valmistasid ette mitmesugused seltsid, olgu tegu kindlustusseltside või Estonia Seltsiga. Ka nõukogude ajal suudeti luua Eesti Looduskaitse Selts, mis oli hulga aastaid sisuliselt ainuke legaalne rahvuslik organisatsioon.
Nüüd on pilt vastupidine: iseseisvus on käes, aga inimeste omaalgatus pole sellele järele jõudnud. Selleta ei saa aga olla korralikku demokraatiat ega korralikku riiki, vaid kodanikud jäävad liialt sõltuma võimudest, propagandast, pressist, reklaamist. Nii on oluline jälgida ning jõudumööda julgustada kõiki samme omaalgatuse poole, olgu siis tegemist otse poliitikat puudutava kodanikualgatuse või millegi laiemaga.
Mulle jätsid sellest vallast eriti toreda mälestuse kaks ettevõtmist, milles ise ka osalesin. Kaks "raamatuküla", üks Põhja-Tartumaal Võtikveres, teine vanal Võrumaal Kanepis. Kanepi üritus oli suurejoonelisem, ent ka kaootilisem, tunda andis see, et tegu oli esimese korraga. Võtikvere raamatuküla oli tagasihoidlikum, ent juba vilunult korraldatud. Tean, et mitmel pool Eestis on hakatud pidama külapäevi, peetakse suguvõsade kokkutulekuid, enamasti ikka maal, kus meie juured. Nii õnnestub meil ehk äratada hääbuvad külad uuesti ellu. Sest selleta pole ju ka Eestil elu. Eesti pole Talsinki.
