Peeter Kaldre: Kitsed kärneriks

 (35)
PEETER KALDRE
Foto: Karin Kaljuläte

Huvitav on jälgida, kuidas on iseloomustatud USA ja Venemaa vägikaikavedu Süüria keemiarelvade küsimuses. USA poliitikaasjatundja Paul Goble on öelnud, et kui Venemaa mängib malet, siis USA kabet – ehk siis mängitakse täiesti erinevaid mänge.

Venemaa üks opositsiooniliidreid, male eksmaailmameister Garry Kasparov aga leiab, et tegu on siiski malepartiiga, ainult et Putin ja al-Assad on juba saavutanud võidu, kuna Obama, Cameron ja teised lihtsalt lahkusid mängulaua tagant. Seega siis loobumiskaotus.

Venemaa seljavõit

Tegelikult on muidugi mõlemal õigus. Goble’il selles osas, et läänemaailma ja Venemaa arusaamad ja väärtushinnangud rahvusvahelise elu küsimustes on täiesti erinevad. Kasparov aga tabab märki selles mõttes, et sisuliselt tõmbas Moskva Washingtonil Süüria küsimuses naha üle kõrvade. Ehk kui malele ja kabele spordist veel võrdlust otsida, siis maadlusmatil võrduks see seljavõiduga.

Võidakse ju vastu vaielda, et eelmise nädala lõpus jõudsid USA ja Venemaa ju kokkuleppele Süüria keemiarelvade hävitamises. Ja et igasugune kokkulepe on parem kui sõjaline sekkumine. See kõik on õige, kuid vaadata tuleks siiski laiemat pilti.

Ei ole ju saladus, et siiamaani on just USA oma liitlastega olnud see, kes sekkub siis, kui mõni rahvusvaheline paariariik on vaja korrale kutsuda. ÜRO julgeolekunõukogu praktika näitab, et see organ, kes tegelikult peaks niisuguste asjadega tegelema, on jõuetu, sest Venemaa ja Hiina vetostavad iga otsuse, mis on Läänele kasulik ja neile kahjulik. Või kui asjad teistpidi pöörata – kõik, mis on Läänele kasulik, ongi nimetatud kahele kahjulik.

Nüüd aga tegi president Obama prohmaka, mida Ameerika lähiajaloo välispoliitikast ei mäletagi. Kui tuli teade keemiarünnakust Süürias, tõotas Obama pühalikult, et nüüd on sõjaline karistus vältimatu. Küsimus oli vaid päevades, viimasel hetkel isegi tundides. Pärast seda, kui USA lähim liitlane Suurbritannia alt ära hüppas, teatas Obama ühtäkki, et võib-olla ei olegi sõjaline lahendus kõige parem mõte. Siinkohal ei ole tähtis mitte see, kas sõjaline lahendus või diplomaatia, vaid see, et kui maailma kõige võimsama riigi liider midagi lubab ja pärast arusaamatutel põhjustel oma sõnast taganeb, siis kaotab ta igasuguse tõsiseltvõetavuse.

Ohtlik signaal

Milline on aga olukord nüüd? Rahvalikku ütlust kasutades võib öelda, et kitsed on pandud kärneriks. Kui Süüria hakkabki keemiarelvi hävitama, siis – esiteks võtab see väga kaua aega ning teiseks on selline protseduur äärmiselt keeruline. Selle juurde on vaja rahvusvahelisi vaatlejaid ja turvajaid. Venemaa ongi juba pakkunud oma rahuvalvajate (sic!) saatmist seks puhuks Süüriasse. Selge on aga see, et keemiarelvade kaotamine ei peata kodusõda, sest Süüria režiimil on muidki relvi, millega inimesi hävitada. Neid relvi on muide talle tarninud jällegi “rahuingel” Venemaa ise!

Ameerika Ühendriigid on aga andnud kogu maailmale signaali, et ta kas ei taha või suuda senisel moel rahvusvahelist elu ja maailmasündmusi mõjutada. Nüüdsest võivad end julgemalt tunda kõik, kelle käed sügelevad opositsiooni maha suruma või kes ihuvad hammast oma naabrite peale. Ei pea vist kordama, kuivõrd ohtlik on selline olukord ka Eestile.