Kuid just sellist solvunut mängib pärast agressiooni Krimmis Venemaa. Kui lääneriigid hakkasid Venemaa-vastaseid diplomaatilisi, poliitilisi, majanduslikke ja sõjalisi samme astuma, tõusis Moskva hädakisa taevani. Kujutage ette: Venemaa võttis kohaliku rahva palvel (kuigi relvastatud roheliste mehikeste “sõbralikul” toetusel) tagasi selle, mis on talle “ajalooliselt kuulunud”, kuid millegipärast tõstis maailm lärmi.

Ilmselt on olnud õigus neil analüütikuil, kes ütlesid, et Krimmi annekteerimisega ja rünnakvägede koondamisega Ukraina idapiirile tegi Venemaa mitu tõsist valearvestust. Esiteks loodeti, et Krimmi kaotamine tähendab Ukraina uutele võimudele kollapsit. Krimmiga juhtunu on andnud hoopis vastupidise efekti: Venemaa sõjaline oht on ukrainlasi konsolideerinud ning äratanud neis vahepeal uinunud rahvus- ja patriotismitunde.