Jälgides viimaste aastate arengut, joonistub välja huvitav pilt: Venemaal on vastu võetud hulk seadusi, mis kardinaalselt erinevad tendentsidest, millised iseloomustavad lääneriike. Kui viimastes on liberaalsusega mindud nii kaugele, et puhuti meenutab see juba anarhiat, siis Venemaal on läinud kõik vastupidises suunas. 

Meeleavalduste seadus, interneti sisu piiramise seadus, välis-
agentide seadus, laimu kriminaliseerimise seadus, riigireetmise seadus, nn Dima Jakovlevi seadus - kõik need on sammud, mis ei muuda Venemaad mitte avatumaks, vaid hoopis suletumaks. Ajal, mil üha uutes riikides seadustatakse samasooliste abielu, läheb Venemaa seda teed, et kuulutab homopropaganda vangistuse või suure rahatrahviga karistatavaks.

Kui lääneriikides on pühaks lehmaks vabakaubandus, siis Venemaa üritab kaitsta oma turgu ja tootjaid, keelustades Euroopa Liidu sealiha ja kartulite impordi. Jne, jne.

Eestis suhtutakse alati valuliselt sellesse, et Venemaa tõlgendab XX sajandi ajalugu hoopis teisiti kui meie. Ei tunnistata annektsiooni, okupeerimist ega NKVD ja punaarmee hirmutegusid Eesti rahva kallal. 

Hiljuti tekitas meie ajakirjanduses suurt kära Venemaa Riigiduumas taas ringlev seaduseelnõu, mis keelab punaarmee tegevuse kritiseerimise ning ähvardab selle eest vanglakaristusega. Põhimõtteliselt ongi see kava ju nonsenss, sest nii palju kui Venemaal endal ei ole punaarmee ja eriti selle juhtkonna tegevust sõja eel ja ajal kusagil arvustatud (lugegem kas või Viktor Suvorovi raamatuid). Seadusel ei ole vastuvõtmise korral ilmselt küll tagasiulatuvat jõudu, kuid ikkagi.

Kuid kui me selle teema asetame üldisesse konteksti, siis on see sama asi: püüd kaitsta Venemaad, tema eripära ja ajalugu. Ei ole ju saladus, et võit Teises maailmasõjas on venelaste jaoks võib-olla üks väheseid asju, mille üle lähiajaloos uhkust tunda.

Iga riigi enda asi

Sõnaga - Venemaal üritatakse taastada seda, mis paljude arvates kaootilises "demokraatiale" ülemineku protsessis kaotsi läks: enesekindlust, uhkust ja mõjukust.

Loomulikult kuuluvad selle hulka ka välispoliitilised sammud: vastandumine USA-le, relvajõudude tugevdamine, rusikaviibutamine oma naabrite, eriti endiste liiduvabariikide poole.

Eks iga riigi poliitika on tema enda asi, vähemalt senikaua, kui piirdutakse taoliste verbaalsete vihapursetega, nagu paar päeva tagasi tegi Markelov, see teisi riike või rahvusvahelist kogukonda tervikuna ei ohusta. Arvan, et ka meie ei peaks põdema, kuid Venemaal võetakse vastu seadusi, mis normaalse loogikaga kuidagi kokku ei lähe. Kui aeg näitab, et tegu oli rumala seadusega, siis kannatavad selle tõttu ju venelased ise, mitte keegi teine.

Teatud mõttes on Moskva vastutöötamine maailmas valitsevatele peavoolutrendidele ka omajagu sümpaatne. Venemaad on ju alati huvitav jälgida ning aeg-ajalt on kasulik Fjodor Dostojevskit üle lugeda.