Peeter Sauter: Head rikkad sõbrad
Ostad mõttelise osa ubrikust Tenerifel ja saad õiguse aastas paar nädalat seda kongi enda omaks pidada. Tuleb odavam, kui turistipaketti osta. Pealegi saad oma koli sinna mingis mahus maha jätta ja lugeda raamatuid edasi sealt, kuhu lugemine aasta tagasi pooleli jäi. Müügimehed olid osavad ja maalisid (valdavalt pensionäridele) silme ette pilte roosamannalisest penskaripõlvest palmisaare rannatoolis.
Tuttava vanemad sellise osaku siis ostsidki. Ja paari aasta pärast uurisid, kuidas osakut ära müüa saaks. Aga siis oli mood mööda läinud ja keegi ei tahtnud osta. Isegi odavamalt ei õnnestunud müüa.
Ma ei teagi, mis ei sobinud – kas majakese teiste omanikega oli raske kokkuleppele saada, kes millal maja kasutab, või ei klappinud arusaamised, kuidas maja peetakse ja kui palju sinna investeeritakse.
Hispaanias Don Cactuse kämpingus nägin hulka haagiseid, mis olid luitunud, maasse vajunud ja rohtu kasvanud. Mõne ees oli inimesi ka näha. Läksin juttu tegema, et kes nad on. Hollandlased valdavalt ja sakslased. Hollandlasel on ehk mitu haagist. Mõnega kärutab ringi. Teine on paigas kuskil Hispaanias (pika aja eest makstes pole krundirent kämpingus eriti suur ja kämpingus on valve), kolmas ehk Horvaatias.
Kamraad Viljar rehkendab juba aastaid, kas osta üks vana lauda moodi sara Portugali. Viljar ja Alge on Portugali fännid ning vedelevad seal nii tihti kui saab. Aastas korra ikka. Portugali saras pole vett, kanalisatsiooni ega elektrit, aga on paksud kiviseinad ja kobedana tunduv kivikatus. Maksab vaid kümmekond tuhat eurot. Viljar pakkus, et ostaksime sara kahe peale. Jäin mõttesse. Ehk oleks see võimalik, aga...
“Kuule, Viljar,” ütlesin kahtlevalt. “Me oleme mitukümmend aastat hästi läbi saanud. Aga kui meil on ühine kinnisvara, võib juhtuda, et meie sõbrasott saab otsa. Teada ju, et kui koos äri aetakse, koorib varsti sõber sõbra naha. Ma olen seda pealt näinud. Ühine majaloks pole äri, aga ikkagi... Meie suhe ja sott on rohkem väärt kui see kuut ookeani ääres.”
“Võib-olla on sul õigus,” sügas Viljar oma hõredat habemetutti.
“Parem osta ise ära, kõpitse pisut. Ma käin vahel ja maksan sulle üüri.”
“Tead, Portugalis on keeruline ametnikega asju ajada. Ning ei jaksa altkäemakse maksta. Asi hakkaks venima. Pealegi on mul nii vähe aega seal käia.”
“Oota pinsiaeg ära, siis on sul tegevust vaja. Siis võtad ette.”
“Võib-olla.”
Aga pühapäeval lendan ma Malagasse Hispaanias, sest seal lähedal Esteponas, mis on kunagine kaluriküla, on üks kamraad soetanud apartemendi. Ja kuna ta ise kogu aeg kohal pole, on hea, kui keegi kasutab korterit ja aitab tiba arveid maksta.
Esteponas on kõva kalaturg. Mu naine hakkaski kokku otsima hispaaniakeelseid kalanimesid inglise ja eesti tõlgetega. Sest isegi piltide pealt oli näha, et need on igasugu pentsikud võõrad kalad, oleks vaja pisut uurida, keda toorelt nahka panna, keda supiks keeta ja keda ahju pista.
Marineerida oleks ka tore, aga kuna me Ryanairi kallist pagasiruumi ei ostnud, siis on hea, kui tillukesse kotti paar chorizo vorsti saab susata ja tüki Trevelezi mägikülas vinnutatud seakooti. Marineeritud kala purke sinna enam ei mahu.
Hispaania korteri omanik ütles, et tal on seal suur filmoteek. Pagan, mõtlesin ma, kas mul Vahemere ääres siis paremat tegevust pole, kui toas istuda ja filme vahtida?
Muide, marinaadikala saab Eestiski. Just tõin Kärdla poest paar lutsu. Aga nagu vanaproua poes õpetas, on marineeritud luts üsna angerja moodi. Kes ei tea, ei tee vahet. Nüüd need lutsupurgid ootavadki külmkapis oma aega. Iga kord, kui kapi lahti teen, limpsan keelt. Ei tea, kas lutsud jõuluni üldse vastu peavad.
