Ja trikk töötas. Rohkem Vaarikule trahve välja ei kirjutatud. Lihtsalt manitseti vajaduse korral. Mis sa ikka ullikest trahvid. Piinlik nagu. 

Teine taust on pärit vanast Georgi Danelia filmist “Afonja”, kus torumehe rolli viskab Leonid Kuravljov.

Filmi lõpuotsas on episood, kus eluga umbe jooksnud Afonja otsustab suurlinnast naasta lapsepõlvemaale ja maandubki pisilennukiga põllupealsel aerodroomil. Seal on aga passikontroll, ja noor militsionäär (mitte piirivalvur, siseriiklik värk) ei ole dokumendipilti vaadates rahul: “See ei ole ju teie pass!”

Militsionäärile pildilt vastu vaatav mees on veidi noorem ja elule vastu naeratav Afonja. Ta saab ise ka aru, et ei sarnane pildil oleva mehega. Tõmbab suunurgad ülespoole ja pakub: “Aga nii?” Noor militsionäär lööb käe kõrva äärde: “Vabandage, kodanik!” Ulatab depressioonis Afonjale parema mina pildiga passi.

Alles hiljuti lasksin endale teha uue passi ja ID-kaardi. Oli kiire ja tuju paha. Aga pilti oli vaja teha. Ei osanud ma kuidagi pildiautomaadi ees nii istuda, nagu see tahtis. Ei tulnud korralikku pilti. Ruumis korda hoidev proua tuli appi ja sättis mu paika.
Kasutatav pilt tekkis. Aga selline, et.... Ma ei tea, kuhu riiki selline tüüp sisse lastakse. Mina küll ei laseks.

Meid püütakse dokumentide jaoks üha paremini kaardistada – sõrmejäljed, silmaiirise värvigamma. Ootan, millal mul passi taotlemisel DNA-test tehakse (äkki olen oma DNA vahepeal ära vahetanud).

Aga üks, mis on inimesel individuaalne ja kohe äratuntav, on miimika. Eriti naeratus. No kulmukortsutus või torssis nägu ka, aga naeratus eriti. Kuidas suujoon liigub. Mis pilk tekib silmi.

Ma pakuksin välja, et uutel dokumentidel peavad inimesed piltidel naeratama. No võib-olla harjutab see meid pisut kookonist välja tulema. Ja kui lähed kuhugi riiki väljaspool ELi, siis tead juba ette, et soovitatav oleks piiril naeratada.

Kas poleks kena Eesti visiitkaart. Naeratav eestlane. Naeratav maa. Ja mis peaasi – inimesed on naeratuse läbi hästi äratuntavad.

Aga ma räägin vahelduseks ühe teise loo, mis eelnenut eriti ei kinnita.
See oli aastaid tagasi. Sõitsin Rootsi raamatulaadale. Passikontrollis sattus olema üsna omapärases tujus mees ja tal oli minu jaoks aega. Kõigepealt hakkas ta küünega lahti koukima veidi narmendavat serva, kus all oli mu pilt. Tolle aja passidel oli pilt kile all üsna servas. Kontroll teadis, mis tegi – ju tal oli kogemusi, kuidas eestlasi närvi ajada.

Ma läksingi närvi. “Palun ärge tehke seda. Ma tean, et te saate mu passi ära lõhkuda ja mind siis riiki mitte sisse lasta, kuna mu pass pole kehtiv, aga palun ärge tehke seda,” üritasin olukorda päästa.
Ta hakkas vahelduseks passi lehitsema. Tolle aja reeglite kohaselt olid seal sees mu laste pildid. Kuue lapse pildid. Mees vaatas neid muigelsui, iga pilti üsna põhjalikult – nagu tema amet nõuab. Ja siis poetas: “Oh, it is just like a third world.”

Ja mis ma vastasin, kui Eesti kolmanda maailmaga ühte patta pandi? Ütlesin, et oleme jah see kolmas maailm. Lihtsalt sellepärast, et mees oma jama lõpetaks. Ja lõpetaski. Tal polnud enam midagi öelda. Ta oli mind alandanud ja ma olin leppinud. Kuigi teadis ka seda, et olin ta mõttes pikalt saatnud ja olin mõttes temast üle.

Aga ehk aitaks naeratavad passipildid vähemalt mõnikord selliseid olukordi vältida.