Peeter Sauter: Sõda kui narkomaania
Kena kohvik Nõmmel, nimi Tädi Anni Juures, vaikne ja rahumeelne paik. Istun koos kohaliku selliga, segan tassis teed nagu temagi ja noormees ohkab: “Ei jaksa enam.”
“Mida?”
“Oodata.”
Selgub, et see, mida ta oodata ei jaksa, on, et saaks uuesti missioonile. Kriisikolletes viibimisele on ette nähtud kindel ajavahe.
“Kus sa viimati olid?”
“Aafrikas.”
“Raha pärast tahad minna?”
“No mis muud.”
Mul on siiski tunne, et see pole kõik. Kodus on lihtsalt igav, aga missioonil adrenaliin ja testosteroon üleval, isegi kui pole muud teha, kui näpp päästikul end Aafrika külapoistele näidata. Ehe lahinguolukord oleks loomulikult midagi hoopis kõvamat. Mitte mingi laevakaitses loksumine India ookeanil. Mitte turvamehetöö.
Nii jõuavad Lähis-Idasse ja Ukrainasse sõjasellid mitmelt poolt Lääne-Euroopast. Raha teenivad nad enamasti näpuotsaga (ehkki rohkem kui kodus), aga asi on milleski muus. Tean Tallinnast noormeest, kes saadeti Damaskusest tagasi, kui lennuvälja piiripunktis ütles saabumise põhjuseks otsekoheselt: “Ma tahan sõda näha!” Nojah, läks omal käel sõjaseiklust pidama. Ma ei teagi, kelle poolt või vastu, kas ta isegi teadis.
Venemaal on probleem, et siiani edukas relvamüük toppab, raud on vanaks jäänud. Aga äri oli siiani hea. Moodsat relvastust tulebki tihkelt juurde. Kui vana enam müüa ei saa, võiks selle auväärselt realiseerida. Hale püssi vanarauaks visata, kui see ühtki pauku pole teinud. Inimest vähemalt sihtinud. Tublid püssiehitajad tegid tühja tööd?
Sigineb nihlistlik mõte, et kui on terve hulk inimesi, kelle jaoks suurim seiklus, kaif ja parim osa elust on kuskil sõdida, siis kas me ei saaks neid kuhugi saata, kus nad siis omavahel võivad harjutusi teha.
Aga mis siin rääkida. See vist toimibki. Ainult kohati lähevad sõjamängumaastikud inimeste elukohtadega segamini. Et sõda osalejatele usutav tunduks. Kui kõrbes kakelda, siis on liiga arvutimängu moodi?
Kuid ei maksa mõelda, et lahendus oleks, kui sõjajanused üksteist kuskil kaugel maha notivad. Ei, nad tulevad isa- ja emakoju, et kõht korralikult täis süüa. Aga seal hakkab neil kiiresti igav. Ja kui varsti missioonile sõita ei saa, tekib tahtmine kodutänavatel harjutusi teha, et rusikad rooste ei läheks. Olen seda omal nahal tunda saanud.
Tihti siseneb üks või teine suurriik kriisi, et mõttetu sõda lõpetada. Ja enamasti ei lõpeta see midagi. Konflikt eskaleerib. Alles nüüd hakkab korralik magus sõda pihta. Samas on liiga suure tüki haukamise ees hirm, kuigi väge nagu oleks. Äkki vastane haukab veel usinamalt?
Nii käib lõputu paraja mõnusa suurusega sõja otsimine. Kus saab relvi proovida, kus mehed saavad korraliku karastuse (nojah, osa saab surma ka). Ja muidugi on seda mugavam teha võõral maa-alal. Vist oleme meiegi territoorium olnud, kus käis teiste sõda sõja enese pärast, nagu kunst kunsti pärast.
Narkomaanidega tundub olevat nii, et narkokogused suurenevad, aga ühel hetkel ei saa tarvitajad enam piisavalt kaifi ja siis tuleb nõutus. Väga raske on end veenda, et võib tavalist elu elada. Pärast puhkust maitseb erutus ju jälle. Olgu lõbustuspargis, pubis või sõjaväljal.
Ma ei tea, kui suur protsent praegustes sõdades on neid, kes sinna läinud vabatahtlikult ja palga eest, aga vist võiksid päris paljud sõdimisest loobuda, ilma et tribunali alla läheksid. Ometi loobumistest ja jalgalaskmistest on vähem juttu kui vabatahtlikult sõtta sööstmistest kaugele maale. Nagu kuulus lendlause “Tule armeesse, reisi kaugetele eksootilistele maadele, kohtu huvitavate inimestega, ja tapa ära!” (Pisut muudetud kujul filmist “Full Metal Jacket”.)
