PEETER SAUTER: Teemad liiguvad õhus


Peeter Sauter
Peeter SauterFoto: TERJE LEPP

Kunstnik ja kunstiõpetaja Tõnu Talve tuleb meie Vaeste Kirjanike Maja keldrisse Kapsaste raamatukokku oma pilti üles riputama.

Ja räägib oma loo kunstniku eneseotsingust. Mitmeharulise. Inimlike lugude peale olen ma maias. Need lähevad tihti imelikke teid pidi raamatutesse, mille kirjutamine on minu stiihia ja maania.

Talve räägib, kuidas aktimaalide tegemine tõi ta välja hingelisest kriisist. Kolmeteist aasta jooksul olid nad koos Arvo Urbi ja Robert Jürjendaliga teinud Trio Fragilet, kus Arvo ja Robert mängisid oma muusikat ja Talve maalis samal ajal. Mina käisin neid kuulamas ühes Sakala tänava keldrikõrtsis. Tavaliselt müüdi õhtu lõpul Talve pilt kahe või kolme nulliga lõppeva summakese eest maha ja raha jagati kolme peale ära.

Tõnu maalis enamasti voogavaid kompositsioone maastikest ja arhitektuurist. Mõneti meenutas see voolav joon ja jahedad värvid Talve klassivenna Raoul Kurvitza teatud perioodi maale. Kui kirjanikel on tihti teemad õhus, siis võimalik, et kunstnikel on õhus värvid ja jooned, ning sarnaseid kasutavad mitmed.

Aga ühel hetkel ei tahtnud ta enam neid maju-jõgesid teha. “Olin kriisis. Hingeliselt. Veel oli mul hingeline segadus Berndt Notke “Surmatantsuga”. Käisin muudkui seda Niguliste kirikus vaatamas. Minu meelest oli pildil midagi valesti.”

Seetõttu otsustaski ta Notke teosele vastuseks teha oma versiooni, “Elutantsu” seeria, kus luukerede asemel talutavad eri seisustest inimesi läbi elu paljad naised. Täpsem oleks öelda, et idee saabus ta juurde ise. Kuidas?

Seotud lood:

Aga nii, et üks endisi Tõnu õpilasi saatis talle kord oma aktifotod. Selge – lootuses, et Tõnu teda maaliks. Tõnu ignoreeris, kartis, et ei suuda modelli ehedalt tabada. Kutsus hoopis noore naise endale mänedžeriks. Sellest too loobus, sest kunsti müümine on peen eriala ja sinna maailma sisse elamine suur töö. Aga modelliks oli küll ja korduvalt.

Ning tõi ateljeesse ka mustanahalise ja korpulentse afro-läti-eesti päritolu naise, oma kunagise pinginaabri, kellest Tõnu maalis elutantsu pildi, kus neegrinaine talutab paavsti, kes tegelikult on elutu mannekeen – paavstiriided riidepuul. Tõsi, paavsti nägu on maalitud ka modelli, tuttava noormehe järgi, sest nii saab pilt ehtsam. Aga milline on hea aktimodell, küsin Tõnult.

“Ta peab sügaval sees tahtma, et kunstnik tema hinge ja keha kaudu looks uue kvaliteedi. Peab suutma käivituda. See käivitab ka kunstniku. Ei mängi rolli, kas naine on noorem või vanem, ilusam või vähem ilus. Peenem või paksem. Kui naine käivitub, on ta kohe ilus,” kõlab vastuseks.

Kuid probleeme on olnud ka. Konflikt oli naisega, kelle järgi Tõnu maalis “Imperaatori ja audiitori”, täpselt nagu Notkel. Naine ongi audiitor. “Ma vist rikkusin mingit kirjutamata kokkulepet ja maalisin võib-olla liiga täpselt. Näitasin talle, mida ta näha ei tahtnud. Akt ei ole portree, see kuulub pooleldi modellile, pooleldi kunstnikule, ühistöö.”

Maalimissessioon kestab tund- poolteist. Ja tolle mustanahalise naisega oli nii, et ta ei julgenud pilti koju viia. Ütles, et ei tea, mida ema arvab.

Tõnu muheleb, ma ootan jutu jätku, mis tuleb ootamatult lihtne: “Siis ma olin koos oma 10aastase tütrega Nõmme raamatukogus. See naine tuli meie juurde: “Mu ema on siin.” Ma pidin emaga kohtuma ja mu põlved värisesid. Ema alustas: “Ma näen teda iga päev sellisena nagu pildil, aga teie vaatate teda kui mees!” Hakkas nutma... Ja siis kiitis mu töö heaks. Ütles: “Võite nüüd rahul olla.”.”

Tõnu riputab oma “Elutantsu” seeria pildi Kapsaste raamatukogu paekiviklompidest seinale ning poetab, et nüüd on ta leidnud uue teema ja seeria: “Inimloomad ja loominimesed”.

Mõtlen, et päris mitu kunstnikku on aegade jooksul seda teemat lahanud. Ju siis on teema olnud õhus sajandeid.